Arvutite riistvara
oli vaja 120- millimeetrist plaati.
Algselt rakendati seda menetlust videotehnikas. Kõik sai alguse D. Maydoni 1971. aastal
ajakirjas “Bell Syst. Tech. Journal” ilmunud artiklist, mis esitas menetluse alused. Juba 1974
demonstreeris Philips aparatuuri videokujutise salvestamiseks laserplaadile, 1978 tulid
seadmed müügile. Neil plaatidel oli nii videokujutis kui ka heli jäädvustatud
digitaalsignaalide jadana.
Hoopis edukam oli korporatsioonide Philips ja Sony järgmine samm - laserheliplaat ehk
kompaktplaat. Esimesed CD - plaadimängijad tulid maailmaturule 1982. a. lõpul ning
vallutasid selle mõne aastaga, tõrjudes välja mehaaniliselt jäädvustatud helijäljega
vinüülplaadid. Nende plaatide edu alus oli ennekõike ülikõrge helikvaliteet, aga ka teised
digitaalsalvestusega kaasnevad võimalused. Näiteks saab koostada automaatselt teatavas
järjestuses esitatavaid muusikaprogramme.