Ta ässitas kõik eestlased sakslaste ja taanlaste vastu. Üheskoos põletati kõik mõisad. Loss jäi viimaseks. Seetõttu oli kogunenud rohkem rahvast ja nad olid valmistunud. Seega läks seal kauem aega. Põhieesmärk oligi Jaanusel tappa Oodo, kes oli tapnud tema kalli isa. Samuti tahtis ta tappa Emiilia peigmeest. Emiilia oli aga nii haledalt teda paluma hakanud, et Tasuja jättis lossi sinnapaika ja läks vendadele Tallinnasse appi, kes olid hädas Landmeistriga, kes neile peale tungis. Kui Tasuja oma meestega kohale jõudis, oli lahing peaaegu läbi ja eestlased kaotanud. Tasuja võitles viimse hetkeni vapralt ja suri siis lahingus. Pärast seda õnnetut lahingut kuulus Eesti Taanile. Taani aga müüs paari aasta pärast Eesti Saksamaale. Ja eestlane unustas oma mineviku ning pikk raske uni algas...
Tasuja oli öösiti külast külla sõitnud ja mehi kokku ajanud ning neile uut vaimu sisse valanud. Ta ei andnud aastate kaupa alla ja ajas asja korda: täna olid eestlased ühe mütsi alla koondunud, et ennast pärisorjusest vabaks võidelda. Peavanemad käskisid Tasujal asuda oma salgaga teele, et Lodijärve loss ära võtta, kui tuli teade, et Liivi landmeister tuleb Paidest suure väega mässajatele kaela. Tasuja pidi oma salgaga kiirustama Lodijärve lossi ja peavanemad saatsid saadikud landmeistriga kokkulepet sõlmima. Järgmisel hommikul asuti Lodijärve lossi piirama. Emiilia ja Oodo vaatasid müürilt Tasujat ja nägid tema suurt sarnasust Jaanusega. Aga Jaanus oli ju tulle jäänud? Mitu päeva tegid talumehed ettevalmistusi, ehitasid metsas müürilõhkujaid jne. Öösel enne lossi ründamist sai Tasuja teate, et landmeister oli eestlaste saadikud jalgupidi üles poonud ja jõudnud oma väega Tallinna alla
annaabi.ee 
