Goltz.16.aprillil 1919 kukutati lätis Liibavis Ulmanise valitsus ja panin asemele saksa sõbralik valitsus läti kirjaniku Needra juhtimisel. 23.mail vallutas Landeswehr Riia linna puhastades sellega Lõuna Läti enamlastest.Landeswehri edasi tungimine Riiast põhja poole kui langes Võnnu .Saanud andmeid sündmustest Lõuna-Lätist otsustas meie sõjavägede ülemjuhatus toetada Läti rahvuslikku Ulmanise valitsust. 3. Juunil 1919 saatis Laidoner Landeswehrile nõudmise et nad tõmbuks tagasi et põhja Lätis pole enamlasi et kui nad tahavad siis võidelkus koos meiega enamlaste vastu. Kui 5. Juunil meie soomusrongid välja sõitsid seda kontrollima ,tungis Landeswehr neile esimesena kallale millega loetakse Landeswehri sõja alguseks. Kõik Landeswehri lahingud peeti Võnnu ümber , seal kestsid sõjad kuni 22.juunini kuni eestlased lõpuks võitsid ja 23.juunil sõitsid Eestlased sisse tühja Võnnu
Niedra eesotsas. Seni Liibavis (Liepaja) paiknenud sakslased alustasid pealetungi Riia suunal ning vallutasid selle enamlastelt 23. mail ning jätkasid edasitungi põhja ja kirde suunas eesmärgiga puhastada Läti mitte ainult punastest, vaid ka Eesti vägedest põhjendades seda sellega, nagu Eesti tahaks Lätit okupeerida. Olles häiritud Lätis kujunenud olukorrast ja ette kujutades Landeswehri tegelikke eesmärke, otsustas Eesti toetada seaduslikku Ulmanise valitsust. 03. juunil esitati Landeswehrile nõudmise tõmbuda tagasi Koiva (Gauja) jõe - Segevold (Sigulda) - Uus- Schwaneburg (Jaungulbene) joonele. Sakslased seda nõuet ei täitnud, vaid alustasid sõjategevust Eesti vägede vastu vallutades 6. juunil Võnnu (Cesis). Lääne liitlasriikide ettepanekul alustati 10. juunil Võnnus läbirääkimisi kujunenud olukorra rahumeelseks lahendamiseks. Liitlaste poolehoid kaldus sakslaste toetamisele ja seega olid läbirääkimised määratud nurjumisele
aastal Asutava Kogu demokraatlik valimine. Asutav Kogu avati 23. aprillil Kaarel Partsi kõnega ning see oli kajastatud ka lehes. Asutava Kogu esimeheks valitakse 100 poolthäälega August Rei, kes peab 40 minutilise kõne, milles räägib Eesti minevikust ja raskustest ning tulevikust. Asutava Kogu peamine ülesanne oli kahe seaduse, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja maaseaduse väljatöötamine ning vastuvõtmine. 1918. aasta sügisel pandi alus Balti-saksa sõjaväele Landeswehrile, mis pidi kaasa aitama Baltimaade asustamisele sakslastega. Selle juhiks sai sakslasest kindral Rüdiger von der Goltz. Esialgu pidi Landeswehr minema ida poole punaste vastu, kuid neile ei meeldinud Eestis vastuvõetud ebaõiglane maareform, mis võõrandas sakslased mõisadest. Landeswehr tahtis, et Eesti väed taganeksid põhja suunas, kuid teades saksa riigi vaenulikkust ei saanud meie väed seda endale lubada. Esimene relvakokkupõrge toimus 5. juunil Võnnu lähedal, mis
radikaalne maareform, mis oli suunatud valdavalt saksa rahvusest mõisnike suurmaaomanduse riigistamisele ja talurahvale eeskätt Vabadussõjast osavõtnute maa jagamisele. Mõnevõrra mõjutas maaseaduse radikaalset iseloomu 1919. aasta juunist juulini toimunud nn Landeswehri sõda. Selle käigus lõid Eesti väed Lätis asunud Saksa kindralmajor Rüdiger von der Goltzi sakslastest koosnevat väegruppi, kuhu kuulusid paljud baltisaksa aadli esindajaid Läti ja Eesti aladelt. Landeswehrile kaotusega lõppenud relvakonflikti tagajärjel tuli Lätis võimule Krlis Ulmanise valitsus ja Eestile oli lõunapiiril kindlustatud sõbraliku Läti Vabariigi olemasolu. Et Ida-Läti oli veel Punaarmee käes ning Läti Vabariigi armee vajas esialgu organiseerimist, võttis Eesti väejuhatus sealse rinde kaitsmise osaliselt enda peale (kuni detsembrini 1919). VABADUSSÕJAST OSAVÕTJAID Kui Vabadussõja esimeseks pöördeks oli Eesti vägede üldpealetung Punaarmeele jaanuaris 1919,
Kuigi ka Eesti väed said täiendusi, oli neil probleeme varustusega, kuna rinne oli väga kiiresti liikunud ning peamine varustuskanal, raudtee, oli Amata silla juures purustatud. Lahingud Riia ümbruses 28. ja 29. juunil ründasid Eesti väed edutult sakslaste kaitsepositsioone ning 29. juunil saabusid kolm laiarööpmelist soomusrongi, mis seni olid pidanud ootama Amata silla parandamist. Üldine pealetung planeeriti järgmise päeva keskpäevaks. Kuigi polgud tungisid Landeswehrile vastu, suruti ta peagi tagasi üle Gauja jõe. Samal ajal üritasid sakslased järvede vahelise raudtee piirkonnas ise vasturünnakut alustada toetades seda tugeva kahuritule, gaasi ja lennukitega. Rünnakud tõrjuti küll Eesti vägede poolt tagasi, kuid vasturünnakule ei suudetud asuda. Samuti ei suutnud edasi tungide 3. polk Salaspilsi piirkonnas, kes alles oli positsioonidele jõudnud. Daugava suudmesse jõudis ka Eesti
Punaarmee saadetakse laiali ning lülitatakse Punaarmee koosseisu. 6. juuni Landeswehr vallutas Võnnu. 10. juuni Sõlmiti vaherahu Landeswehriga. Algasid läbirääkimised liitlasvägede esindajate vahendusel. 19. juuni Vaherahu Landesveeriga lõppes. Sakslased alustasid pealetungi Limbazi lähedal. 19.20. juuni - Lemsalu ja Roopa lahing 22. juuni Eesti väed alustasid vastupealetungi Landeswehrile. 23. juuni Eesti vägede võit Võnnu lahingus, mida tähistatakse Võidupühana. 30. juuni eestlased jõudsid Riia alla. 3. juuli Landeswehriga tehti liitlaste nõudel vaherahu Strazde koolimajas. 23. august Karl Parts määrati Eesti soomusrongide diviisi ülemaks. 26. august - August Korki juhitud Punaarmee 15. armee 10. Kütidiviis ja Eesti kütibrigaad vallutavad Petseri. 3. september - Irboska veretöö. 17.18
mis oli suunatud valdavalt saksa rahvusest mõisnike suurmaaomanduse riigistamisele ja talurahvale eeskätt Vabadussõjast osavõtnute maa jagamisele. Mõnevõrra mõjutas maaseaduse radikaalset iseloomu 1919. aasta juunist juulini toimunud nn Landeswehri sõda. Selle käigus lõid Eesti väed Lätis asunud Saksa kindralmajor Rüdiger von der Goltzi sakslastest koosnevat väegruppi, kuhu kuulusid paljud baltisaksa aadli esindajaid Läti ja Eesti aladelt. Landeswehrile kaotusega lõppenud relvakonflikti tagajärjel tuli Lätis võimule Kārlis Ulmanise valitsus ja Eestile oli lõunapiiril kindlustatud sõbraliku Läti Vabariigi olemasolu. Et Ida-Läti oli veel Punaarmee käes ning Läti Vabariigi armee vajas esialgu organiseerimist, võttis Eesti väejuhatus sealse rinde kaitsmise osaliselt enda peale (kuni detsembrini 1919). Kui Vabadussõja esimeseks pöördeks oli Eesti vägede üldpealetung Punaarmeele jaanuaris 1919,
Lätis kujunes olukord, kus üheaegselt tegutsesid 3 valitsust, kes kõik pretendeerisid Läti valitsemisele. Pärast riigipööret aktiviseerus von der Goltz uuesti sõjaliselt ja 23. mail vallutasid Saksa väed Riia, kus üritati Punaarmeelastele kätte maksta. Tänu sellele ajaviitmisele Riias kadus kontakt Landeswehri ja taanduva Punaarmee vahel. 10.10.12 Võnnus hakkas lätlastega läbirääkimisi pidama Nikolai Reek - edastas Laidoneri nõudmise Landeswehrile. Reek keeldus landeswehrlastega rääkima, sest nendel puuduvat tema arvates volitused selleks. Läbirääkimisi ei toimunud. 06. juunil haaras initsiatiivi Landeswehr. Eesti väed olid jäänud peatuma põhjapoolsele joonele. Läti polgu häda oli see, et see oli äsja konstrueeritud - polnud saanud väljaõpet ja puudusid igasugused lahingukogemusi, seevastu vastasel Landeswehril oli kogemusi aga küllaga. 6. juuni õhtuks oli Võnnu langenud Landeswehri kätte. 9
annaabi.ee 
