Kangast pleegitati lumel. Voodi magamiskotid kooti triibulised. Sokid, kindad ja sukad kooti käsitsi. Seda õpetati tüdrukutele juba nooreseas. Õmblemine oli aga rändrätsepate töö. Neid telliti ka kojuu ja lasti õmmelda kogu perele. Meeste pemiseks talviseks töörõivaks olid villased pikad püksid, kuub ja vest. Lisaks kanti pööratud kraega kampsunit- seda sai kanda ka vesti all. Jalatsid olid pastlad ja jalarätid. Pealisrõivaks kanti töö juures lambanahkset kasukat. Käes olid villased kindad, külma ilmaga ka kaks paari. Peas kanti lambanahkset läkiläkit. Töörõivaid kanti viimase võimaluseni. Naised kantsid talvel villast seelikut, külma ilmaga kahte. Lisaks kantsid nad kampsunit ja meeste pintsakule sarnast ülejakki. Jalatsiteks olid samuti pastlad. Suvel oli naistel takusest või jämedast linasest riidest särk. Särgi ülemien osa tehti linasest ja alumine takusest kangast. Pikkus oli allapoole põlvi
üleloomispistes ristikestega. Alumine serv äärestati sama moodi, kuid sinise lõngaga. Peamiselt kasutati peale tikkimisel täite-, vars- ja kettpistet. 3.8 Sukad ja kingad Sukad kooti peamiselt punasest villasest lõngast. Kingad olid valmistatud mustast nahast ja olid pealt nööritavad. Kihelkonnas asendati pastlad kingadega varem kui mujal. 3.9 Ülerõivad Ülerõivastest kanti lambapruunist villasest riidest pikk-kuube, millel oli selja õmblus. Talvel külmaga kanti lambanahkset kasukat. 3.10 Lahttasku Nagu teisteski Lääne-Saaremaa kihelkondades, nii oli ka Kihelkonnas eriomane komme kanda paremal puusal uhket lahttaskut. See oli tikitud helmestega, mis muutis selle veelgi põnevamaks. Saaremaa helmestikandiga lahttaskuid kanti seelikute peal, need olid väikesed ja trapetsi kujulised, mines alt veidi laiemaks. Kaunistamis ornamentidest on kasutatud lilli, südameid, riste, ringe jne. Kasutatud allikad: Raamat: ,,Eesti rahvarõivad” http://rahvaroivad.folkart
moodustusid kühmud, nn. puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused. Talvel kanti Tarvastus valget puusadega lambanahkset kasukat, mis oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü.
poolest. Rahvarõivastesse panid meie esivanemad oma ilumeele, näputööoskused, uskumused ja talupojatarkuse. Rahvarõivaid kui sümbolit on põlvest põlve edasi antud tänapäevani. 1.2 Põlvamaa naise rahvariiete komblekt. Naise ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, kampsun, osalt liistik, abielunaistel lisaks põll, traditsiooniline peakate ja mitmesugused ülevisked. Üleriidena kasutati pikk-kuube, talvel lambanahkset kasukat. Paha ilmaga panid peale veel pikk-kuub, et kasukas märjaks ei saaks. Pikk-kuub oli valmistatud täisvillasast tumepruunist, mustast või potisinisest toimsest riidest jakaunistatud punase kaaruspaelaga. Pikk-kuub oli ühtlasi pidurõivas. See pidi seljas olema kirikusse minnes ja kirikus, oli siis talv või suvi. Külmaga panid naised tanule peale talvemütsi või rätiku(Raidla, H; Kanepi,Põlva ja Räpina naise rahvarõivad,lk.5) Naise särk(hame) õmmeldi valgest linasest riidest
Valgest või värvilisest linasest riidest särki kanti pükste peal ja vöökohal pinguldati seda rihma või villasest riidest laia ning pika vööga (kušakk). Särgi alläär ja kaelus olid kaunistatud tikandiga. Üleriietena kanti kodukootud kangast kitsast, põlvini ulatuvat krae ja esikinnisega talumehekuube või siis avarat, pikkade kitsaste varrukatega ja ilma kinniseta ülakuube, mis oli vahel taljesse töödeldud. Talvel eelistati lambanahkset kasukat. Jalas kandsid mehed saapaid või nööridega pastlaid ja jalarätte. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigu- tuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk, põll, rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade varrukatega
annaabi.ee 
