neljast kitsenahast ja mille kraelõige meenutas nüüdisaja kasukaid. Karusnahkade ulatuslik kasutamine Kesk- ja Põhja- Euroopas nõudis vaieldamatult juba varakult erialameistrite- köösnerite- töölerakendamist. Tsunftiaeg Tallinnas XIV XIX sajand Naistemantleid ja -kasukaid on Tallinnas valmistatud hiljemalt 14. sajandil, Lääne- Euroopas varem. Jõuka eestlanna talverõivaks oli valge parknahast, sissepoole pööratud karvapoolega lambanahkne kasukas, mille lõige jäljendas algselt oma kihelkonna pikk-kuube. Tal puudus riidekate, mis võeti kasutusele alles 19. sajandi II poolel. Kasukaid kaunistati eri värvi naharibade- liignahkade- ning peenemast karusnahast, sageli orava- või rebasenahast ääriste- nn. puhkudega. 3 1310.a. mainitakse Tallinna köösnerit Conradus pellifex' i, (pellifex- lad.k. köösner). Nimede
lootma omaenda jõule ,mehisusele ja sõjalistele kogemustele .Feodaal pidi 40 päeva aastas teenima oma kuninga sõjaväes. Rõivastusesemeks oli põhiliselt lina ja seda kasutati üsna laialdaselt.Rõivaste järgi otsustati omaniku jõukuse üle ,selle rõhutamiseks lasti mantel õmmelda ,kas kalevist või siidist ja ääristada kallite karusnahkadega .Talupojad kandsid linasest või viilasest kangast rõivaid ,mis oli tavaliselt tumedamat värvi .Külmemal ajal lisandus lambanahkne ürp .Nööpide asemel olid sidumispaelad.Taskud puudusid ,mistõttu kaasavõetud esemed seoti vööl rippuvasse kukrusse. Kuigi feodaalid ja aadlikud olid tähtsad tegijad keskajal,moodustasid nad ühiskonnas ainult väikese osa .Suurem osa inimesi moodustus maaharijatest ja talupoegadest .Keskajal kuulus kogu maa feodaalidele .Talupoegade põhiliseks tööks oli põllu harimine,enamik talupoegi moodustus sunnimaistest pärisorjadest .Talupojad pidid kandma koormisi feodaali
näiteks pulmi ja koguti jõudu tulevaseks suveks. Pärisoriste talupoegade kõrval oli ka vabutalupoegi. Nende koormised feodaalide jaoks olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Mõnel pool olid talupojad küllalt jõukad Jõukamate talupoegade elamud olid ehitatud kindlalt ja hoolega,mis tõttu nad võisid püsida aastasadu. Talupojad kandsid linasest või villasest kangast rõivaid,mis olid tavaliselt tumedat värvi. Külmemal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide asemel olid sidumispaelad. Taskud puudusid,mistõttu kaasavõetud esemes seoti vööl rippuvasse kukrusse. Nii nagu riided,polnud ka talupoja toidulaud eriliselt kirev. Söödi palju leiba,mida valmistati rukkist või nisust,kaeraputru,samuti ka kodust juustu. Üllatuseks polnud piim talupoegade põhijoogiks,kuna see kippus kiiresti hapnema. Selle asemel joodi õlut või kalja. Liha sõid talupojad vähe,nii palju kui koduloomi enda tarbeks kasutada jäi.
Vatt (kampsun) õmmeldi nagu püksidki potisinisest villasest labasest riidest. Mandri- Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid s.t neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Viljandi vattidel oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida. Rüü oli suvine linane ülerõivas, mis sarnanes lõikelt pikk-kuuele ja oli eelkõige tööriie. Kasukas. Meestekasukas õmmeldi nagu naiste omagi pargitud lambanahkadest. Oli ju lambanahkne kasukas siinses kliimas ammune ja hädavajalik kehakate. Kasukat kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel. Igaks puhuks oli erinev kasukas, kas siis sõidu-, käigu- või pidukasukas. 5 Vöö. Mehed sidusid pidulikul puhul kasuka ja pikk-kuue kinni täisvillase võrkvöö, kõlavöö, telgedel kootud vöö või helmevööga. Kasutati ka nahkvöösid. Laia villase
tõttu võisid nad ühes elamus püsida aastasadu. Kehvemad talupojad magasid ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. Talupoegade rõivastus Kanti enamasti villasest või linasest kangast halle, pruune või musta värvi rõivaid. Levinumad rõivaesemed olid linasest materjalist püksid, särk ja villane kuub. Talvel lisandus sellele ka lambanahkne üleriie. Nööpide asemel olid sidumispaelad. Taskud puudusid, mistõttu kaasavõetud esemed seoti vööl rippuvasse kukrusse. Nii nagu riided, polnud ka talupoja toidulaud eriliselt kirev. Talupoegade söök ja jook Igapäevane toidulaud sisaldas peamiselt nisu- või rukkileiba, hirsi- ja kaeraputru. Ühesõnaga kõike seda, mida põllult sai ning mida tol ajal osati kasvatada. Samuti osati teha juba ka kohalikku juustu. Söödi ka ube, herneid ja naerist. Kartul leivinud ei olnud
idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud rahvarõivakostüümi, mil ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, liistik, kampsun, pea ja jalakatted, pealisrõivastest pikk kuub ja lambanahkne kasukas. Särk tehti peenemast linasest riidest piha ja jämedama takuse alasega, mis pandi siin pikiriidest ja laiendati külgedel siiludega. Särkidel oli lai ja niplispitsiga äärestatud krae. Pits niblati peenest linasest või puuvillasest niidist. Võrkpõhjaga pits oli 45 cm laiune, selles oli kas geomeetriline või stiliseeritud taimornamendis kiri, mida ümbritses jäme värviline kontuurniit. Pitsi kudumise
feodaalide elamutes. Valgusallikaid ei läinutki majas eriti tarvis, sest ärgati paikesetõusul ning magama mindi loojangul. Mööblit oli vahe, tavaliselt vaid laud ja voodi. Kappe ja toole võisid endale lubada, vaid üksnes rikkamad isikud, teised ajasid läbi pinkide või seina veerde asetatud rõivaskirstudega. Talupoeg kandis linasest või villast kangast rõivaid, mis olid tavaliselt tumedat värvi. Külmal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide aset täitsid pöörad ja sidumispaelad, naistel ka sõled. Taskuid polnud, mistõttu kaasavõetud esemed pandi voole seotud kukrusse. Toit oli uksluine ja napp. Soodi palju leiba (nisu- või rukkileiba), hirsi- ja kaerapudru, samuti kodus valmistati juustu. Peale rüübati kalja või õlut, piima tarvitati vahe, sest see laks ruttu hapuks. Kartulit ei tuntud Euroopas terve keskaja vältel. Liha said talupojad vaga vahe, nii palju kui koduloomi ja -linde enda tarbeks jäi
Roomas, Harun-al-Rašidi hiilgavas Bagdadis, isegi kauges Indias, kus kärbinaha eest maksti muinasjutulist hinda. Moed võisid vahelduda, kuid üle suurte kultuurikeskuste muutumatu nõudmine karusnahkade järele püsis muutumatuna. Karusnahk oli Põhjala kuld ning kujundas püsivaid ja läbi sajandite muutumatult kestvaid majandusseoseid. Tallinnas hakati naistemantleid ja -kasukaid valmistama hiljemalt 14. sajandil. Ka talurahva seas oli lambanahkne kasukas tarvilik riideese. [1] Nõudlus karusnaha järele oli suurim 18.-19. sajandil, mil toimus Euroopas üldine kliimajahenemine. Seda ajastut on nimetatud ka väikeseks jääajaks, mis põhjustas muuhulgas karusnahkade impordi kasvu. Põhiliseks kaubaartikliks olid Ameerika mandrilt pärit kopranahad, mida veeti sisse sadades tuhandetes, tekitades kobraste arvukuse massilise vähenemise ja mitmel pool ka väljasuremise. Juba sel ajal kasutati nahaparkimisel ohtlikke kemikaale
üksnes kirikutes ja feodaalide elamutes. Valgusallikaid ei läinutki majas eriti tarvis, sest ärgati paikesetõusul ning magama mindi loojangul. Mööblit oli vahe, tavaliselt vaid laud ja voodi. Kappe ja toole võisid endale lubada, vaid üksnes rikkamad isikud, teised ajasid läbi pinkide või seina veerde asetatud rõivaskirstudega. Talupoeg kandis linasest või villast kangast rõivaid, mis olid tavaliselt tumedat värvi. Külmal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide aset täitsid pöörad ja sidumispaelad, naistel ka sõled. Taskuid polnud, mistõttu kaasavõetud esemed pandi voole seotud kukrusse. Toit oli uksluine ja napp. Soodi palju leiba (nisu- või rukkileiba), hirsi- ja kaerapudru, samuti kodus valmistati juustu. Peale rüübati kalja või õlut, piima tarvitati vahe, sest see laks ruttu hapuks. Kartulit ei tuntud Euroopas terve keskaja vältel. Liha said talupojad vaga vahe, nii palju kui koduloomi ja -linde enda tarbeks jäi
annaabi.ee 
