Tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile Kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse Modernne helikeel Instrumentaalteosed, ooper, kantaat-ballett, näidendi- ja filmimuusika Varane looming Pole koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem Kantaadid, prelüüdid ja fuugad klaverile ning kaks avamängu orkestrile Avamäng nr 2 on omaaegse eesti muusika üks tähtteoseid Uued suunad helikeeles Otsis lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi Tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele Klastrid ja kunstlikud helilaadid, kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/compo http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/compo
Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad - ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt. Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, "Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed ("Pikse litaania", 1974 ).
tähtteoseid . Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad - ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt . Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, "Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed ("Pikse litaania", 1974 )
oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt. Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse
Kõik saateks kõlav on enamasti tuletatud viisist enesest. ,,Jaanilaul" (tsüklist ,,Jaanilaulud", 1967) on hea näide kõigist neist võtetest. Mitmel puhul on Tormis imiteerinud rahvapille, näiteks lõõtspilli ,,Ingerimaa õhtute" avalaulus. Samas on ta jäljendanud ka rahvalauliku omapärast ,,õhuvõtmist" viisi kulgu katkestamata. Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis ,,Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid (,,Hamleti laulud" 1964/65, ,,Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed (,,Pikse litaania", 1974). Palju uusi kõlavõtteid on miniatuuridetsüklis
tähtteoseid .Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad - ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt .Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, "Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed ("Pikse litaania", 1974 ).
omaaegse eesti muusika üks tähtteoseid. Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad - ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt. Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, "Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed ("Pikse litaania", 1974). Palju uusi kõlavõtteid on miniatuuridetsüklis
Tormis Helilooja, peamiselt koorikomponist, kogu maailmas üks huvitavamaid koorimuusika loojaid 20. sajandi II poolel. Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile, aga ta on kirjutanud palju koorimuusikat ka ilma folkloorse aluseta. Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. Sumera. Üks oma põlvkonna huvitavamaid heliloojaid ja kõrgelt hinnatud pedagoog. Tema kuus sümfooniat on eesti uue muusika kaalukaimad orkestriteosed. Tema teostele on iseloomulik väga hea tervikutaju - just seetõttu sobisid talle hästi suurvormid, eriti sümfoonia.
Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (PaulEerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt . Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastridja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, "Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed ("Pikse litaania", 1974 ). Palju uusi kõlavõtteid on
Alates 1960. aastatest süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. Samas polnud modernse helikeele otsingud tema jaoks kõige olulisemad - ka üpris traditsioonilises helikeeles on tal väga võluvaid töid, nagu "Kolm mul oli kaunist sõna" (Paul-Eerik Rummo, 1962), kus meeskooriga on ühendatud tantsisklev ja kirgas flööt. Uutest suundadest helikeeles ei jäänud Tormis siiski kõrvale. Sarnaselt põlvkonnakaaslastele otsis ta lühemaid vorme ja lakoonilisemat väljenduslaadi, nagu tsüklis "Kümme haikut" häälele ja klaverile (Jaan Kaplinski, 1966), kus ta on kasutanud ka dodekafoonilist kompositsioonitehnikat. 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, "Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed ("Pikse litaania", 1974). Palju uusi kõlavõtteid on
annaabi.ee 
