Rahvuslik liikumine
riigis
üritas ohjeldada keisri-, isamaa-armastusega, usuga - tõi kaasa venestamislaine
ääre-
aladel.
Aleksander III oli esimene, kes Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid
kinnitamata.
Kuna kohalikud sakslased kaebasid, et nad ei suuda rahvuslikku liikumist vaos
hoida
saadeti 1882 senaator Manassein revisjoni läbi viima. Revisjon oli mõeldud
Balti
erikorra halvustamiseks, lätlastelt ja eestlastelt saadud 50 000 märgukirja
baltisakslaste
laiutamisest kasutati hoopis venestamise toetuseks. Revisjoni tulemusi kasutati
ettekäändena poliitiliste muudatuste läbiviimiseks.
1885 määrati Tallinna kuberneriks Sergei ahhovskoi. Sakslaste asemel
määrati
kõikjal ametisse umbkeelsed vene ametnikud, ametiasutuste ametlikuks keeleks sai
vene keel. Paljud rahva poolt valitud vallategelased vallandati puuduliku vene
keele
oskuse tõttu, kaotati talurahvakohtud kihelkondades, maakondades seati sisse
talurahvaasjade komissarid.