Tumeaine ja tumeenergia valitsevad universumi
saabuvad Maale kosmosest. Suur osa kosmilisest kiirgusest jääb lõksu Maa magnetvälja ning
järelejäänud osast enamik neeldub juba atmosfääri ülakihtides ja maapinnani jõuab üksnes tühine
murdosa. Seega ei ole kasu kosmiliste kiirte otsimisest maa peal. Kõige targem on teha seda Maa
atmosfääri kõrgemates sfäärides, kus Maa mõjutused ei ole nii suured. Selliseid mõõtmisi on tehtud
spetsiaalsete satelliitide ja õhupallidega, mis suudavad püsida kindlatel laiuskaraadidel piisavalt
kaua. 2008. aasta novembris avaldati kahe kosmiliste kiirte mõõtmise eksperimendi, PAMELA ja
ATICu tulemused. PAMELA on spetsiaalne satelliit, mis mõõdab kosmilisi kiiri avakosmoses. Nime
ATIC kandis õhupallieksperiment, mis tegi mõõtmisi Antarktika kohal hõljudes. Kokkusattumusena
avaldasid mõlemad töörühmad oma eksperimendi tulemused maailma mainekamas teadusajakirjas
Nature üksnes mõnenädalase vahega. Uudised ise väärivad väga tõsist tähelepanu