Ta alustas selle kirjutamist 1960.aastate lõpus, kui oli kirjutanud ka juba oma hiljem kirjastatud romaani „Maag“. Ta sai esialgse variandi valmis nelja nädalaga, kuid kontrollis ja täiustas romaani üle aasta ning 1963aasta kevadel tuli raamat lõpuks välja. Fowlesi enda sõnul oli tema peamine mõte romaani kirjutamisel, et näidata mida ta tundis ühiskonnas olevat ohus klassidesse jagamisel, kus enamiku õitseng muutus laialtlevinuks, eriti võimu sattumine nendele, kes seda ei osanud kasutada. Mõju ilmumisajal 4 Fowlesi romaan „Liblikapüüdja“ tuli välja 1963aasta kevadel. Teos muutus kohe bestselleriks. Inglise arvustajad leidsid teose olevat lihtsalt uuendusliku põnevusromaanina, kuid mitmed Ameerika kriitikud märkasid tõsist edenemist eksistentsialistlikes mõtetes. Objektiivne väärtus tänapäeval
Samuti lisas ta ,et alluvaid saab usaldada. Tõhusaks vahendiks pidas piitsa, mitte präänikut ning pidi tõdema, et eesti posti kohta esineb sagedamini kriitikat, kui kiitust. Staatust pidas ta nii positsiooniks kui ka saavutuseks, sest tema meelest on tema saavutused viinud tema positsioonile. Samas pidas ta noori juhatajaid, kes on enne olnud, liiga nõrkadeks, kes lihtsalt ei suuda olukordadega toime tulla ja selle asemel lähevad minema hoopis. Suhtlemist midas ta siiski laialtlevinuks, mitte vaoshoituks. Mis oli väga imestusväärne, oli see, et juhataja ise tunnistas, et jah alluvad püüavad tema jalgealust õõnestada, ei tee koostööd jne. Ta pidas töötajaid suhteliselt saamatuteks, sest ta vastas järnevatele väidetele jah nagu see, et töötajad ei tee otsuseid, ilma tema nõusolekuta ning samas küsivad arvamust oma töökohta. Kuid leidub ka selliseid töötajaid, kes ületavad oma võimu piire
annaabi.ee 
