Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
vaatlusest, mis võib osutuda impulsiks järgnevale mõistustunnetusele antud nähtuse täiusliku
olemuskuju kohta.
Kui selle tulemusena on vastav idee “meenutatud”, siis näeb inimene ka meeltega tajutavat
maailma järgnevalt antud idee perspektiivist, nö. idee valguses. Mis sellest muutub? Seni kuni
inimene maailma üksnes silmitseb, on ta võimeline märkama pelgalt üksikuid üksteisest
lahusseisvaid nähtusi koos nende omaduste lõputu mitmekesisusega, suutmata selles eristada
olemuslikku juhuslikust. Maailma “nägemine” idee valguses võimaldabki selle tähelepanemist,
mis on üksikutele nähtustele olemuslikuna ühine ning mille alusel nad ühte liiki kuuluvad ja
üksteisega seonduvad. Selles tähenduses on mõtlemine nähtuste olemuslikul alusel üldistamine ja
seostamine. Ühtlasi aitab anamnesis`e-õpetus ületada neid teadmise kujunemise seletamisega