segu (pulp) torusid mööda. Erinevus veepumbast seisneb järgnevas: korpus ja tööratas on arvestatud ka tükkide läbilaskmiseks, pumbakorpuses on luugid puhastamiseks, korpuse kulumise vältimiseks on sellel sees poltidega kinnitatavad soomusplaadid, kasutegur on väiksem. Pumba jõudlus ulatub kuni 12000 m3/tunnis, survekõrgus kuni 90 m Pinnasepump uhub pinnast imeva veejoa toimel, mis suundub imitorusse küllaldase kiirusega. Pinnase lahtiuhtumine algab pinnasevõtturi otsa juurest, kus moodustub kiiresti süvistuv imilehter. Lahtiuhutud pinnas siseneb imitorusse keeristena. Sisseimemiseks on vaja ületada pinnaseosakeste raskuskjõud ja haardumisjõud naaberosakeste vahel. Kobestita otsakuga saab kaevandada vaid mittesidusaid pinnaseid. Sidusate pinnaste lahtiuhtumisel kasutatakse pinnasevõttureid, mis koosnevad imiotsakust ja kobestusseadest. Hüdromonitoridega töötlemisel toimub pinnase eraldamine massiivist suure kiirusega
GOELRO plaani järgi rajatud 30 elektrijaamast 5 pidid töötama turbal (võimsus kokku 170 tuhat kW). Projekti elluviimiseks loodi 1921.a. teaduslik eksperimentaalne turbainstituut “INSTORF”. Selles töötati välja hüdroturba tehnoloogia ja masinad: hüdromonitor, turbapump, laialilaotamis-seadmed, kraanad kändude eemaldamiseks, teisaldatavad torujuhtmed. 1928. a. loodud agregaadi tootlikkus oli näiteks 75…100 tuhat tonni tükkturvast hooaja jooksul. Turba lahtiuhtumine toimus 10…15 atm rõhuga veejoaga. Turba niiskus 93.97,5%. Pulbi transport ja laialilaotamine toimus 25…33 cm kihina. Tekkinud kihist (10… 12 cm) lõigati tükkturvas niiskusel 89…92%, need kuivatati niiskuseni 40…45%. Ning viimase etapina koristati tükid valli. Tehnoloogiast loobuti 50-aastate alguses. Soomes on uuritud meetodi kasutuselevõttu teedeta tootmisaladel seosest saadud massi pressimisega kuivatamisega. Samaaegselt
annaabi.ee 
