25. Hii ruut test. Tunnuste lahknemisel on statistilise iseloomuga, sest selles osaleb juhusliku iseloomuga tegur- gameetide paardumise juhuslikkus neis sisalduvate alleelide suhtes. Hii-ruut testi kasutatakse selleks et kontrollida kas faktiliselt saadud lahknemissuhe erineb teoreetiliselt oodatavast lahknemissuhtest statistiliselt usaldusväärselt v on erinevused juhuslikku laadi ja lahknemist võib lugeda vastavaks ootuspärasele. Kõrvalekalded teoreetiliselt oodatavatest lahknemissuhetest ilmnevad sagedamini väikese arvu vaatluste puhul. Tingitud on see juhuslike hälvete suuremast mõjust. 26.Suguliiteline pärilikkus. Sugupoolega piiratud tunnused. Tunnuseid, määravad geenid asuvad sugukromosoomides ja need päranduvad edasi kas X või Y kromosoomiga. nim.suguliitelisteks.Sellised geenid asuvad peamiselt X-kromosoomis. Seepärast avaldub retsessiivne aleel suguliiteliste geenide korral alati heterogameetsetel (XY) sugupoolel, sest vastav geen on
1. ½ kiri ½ kiri 2. ½ kiri ½ kull 3. ½ kull ½ kiri 4. ½ kull ½ kull isest: ½ x ½ = ¼). Selleks, et kontrollida, kas faktiliselt saadud (vaadeldav, empiiriline) lahknemissuhe erineb teoreetiliselt oodatavast lahknemissuhtest statistiliselt usaldusväärselt, või on erinevused juhuslikku laadi ja lahknemist võib lugeda vastavaks ootuspärasele, kasutatakse 2-testi (hii-ruut). Tõenäosusteooria seaduspärasuste alusel võib väita, et kõrvalekalded teoreetiliselt oodatavatest lahknemissuhetest ilmnevad sagedamini väikese arvu vaatluste puhul. See on tingitud juhuslike hälvete suuremast mõjust (osatähtsusest). 2 väärtus arvutatakse faktilise ja teoreetilise lahknemise võrdlusest, kasutades valemit: () - = t ft2 2 kus f - faktiline isendite arv fenotüübiklassis; t - teoreetiliselt arvutatud isendite arv; - summa sümbol (jagatis summeeritakse üle kõikide fenotüübiklasside). Näitena 2-testi kasutamise kohta on esitatud hobuste värvustunnuste lahknemissuhete
korrutisest: ½ x ½ = ¼). Selleks, et kontrollida, kas faktiliselt saadud (vaadeldav, empiiriline) lahknemissuhe erineb teoreetiliselt oodatavast lahknemissuhtest statistiliselt usaldusväärselt, või on erinevused juhuslikku laadi ja lahknemist võib lugeda vastavaks ootuspärasele, kasutatakse 2-testi (hii-ruut). Tõenäosusteooria seaduspärasuste alusel võib väita, et kõrvalekalded teoreetiliselt oodatavatest lahknemissuhetest ilmnevad sagedamini väikese arvu vaatluste puhul. See on tingitud juhuslike hälvete suuremast mõjust (osatähtsusest). 2 väärtus arvutatakse faktilise ja teoreetilise lahknemise võrdlusest, kasutades valemit: ( f - t )2 2 = t kus f - faktiline isendite arv fenotüübiklassis; t - teoreetiliselt arvutatud isendite arv; - summa sümbol (jagatis summeeritakse üle kõikide fenotüübiklasside).
muutlikkus. Järglaste iseviljastumise tulemusena saadud F 2 põlvkonnas oli muutlikkus suurem, kuna seda mõjutasid nii keskkond kui ka see, et järglaskond oli genotüübilt heterogeenne. Erinevat tüüpi F 2 järglaste iseviljastamisel saadud F3 põlvkonna järglaste fenotüüp varieerus kitsamates piirides, selle keskmine korreleerus F2 põlvkonnast valitud vanemate keskmise fenotüübilise muutlikkusega. Leides F2 põlvkonna lahknemissuhetest vanemate fenotüüpi kordavate isendite osakaalu, on mõnel juhul võimalik määrata, mitu erinevat geeni konkreetset tunnust kontrollivad. Kui 1/64 järglaskonnast omab identset fenotüüpi ühega F1 põlvkonna vanematest, on tegemist kolme geeniga (trihübriidsel ristamisel on vanema genotüüp ühel 64-st järglasest). Just selline suhe ilmnes Nilsson-Ehle'i katsetes. Kui tegemist on nelja sõltumatu alleelipaari lahknemisega, peaks vanemtüüp ilmnema sagedusega 1/256, viie puhul aga
muutlikkus. Järglaste iseviljastumise tulemusena saadud F 2 põlvkonnas oli muutlikkus suurem, kuna seda mõjutasid nii keskkond kui ka see, et järglaskond oli genotüübilt heterogeenne. Erinevat tüüpi F 2 järglaste iseviljastamisel saadud F3 põlvkonna järglaste fenotüüp varieerus kitsamates piirides, selle keskmine korreleerus F2 põlvkonnast valitud vanemate keskmise fenotüübilise muutlikkusega. Leides F2 põlvkonna lahknemissuhetest vanemate fenotüüpi kordavate isendite osakaalu, on mõnel juhul võimalik määrata, mitu erinevat geeni konkreetset tunnust kontrollivad. Kui 1/64 järglaskonnast omab identset fenotüüpi ühega F1 põlvkonna vanematest, on tegemist kolme geeniga (trihübriidsel ristamisel on vanema genotüüp ühel 64-st järglasest). Just selline suhe ilmnes Nilsson-Ehle'i katsetes. Kui tegemist on nelja sõltumatu alleelipaari lahknemisega, peaks vanemtüüp ilmnema sagedusega 1/256, viie puhul aga
annaabi.ee 
