arvatavasti ka rantkirved Aksist, Tahulast, Pahklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Kaeslast, Tostamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg, ning hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Muutused toimusid ka matmisviisis- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed maakasutussüsteemid, mille jäänuseid - põllupeenrad ja -kivihunnikud on säilinud tänaseni. Vähem leide on kivikirstkalmetest (silmapaistev erand on Jõelähtme kalmistu); osade juhuslikult saadud esemete leiukontekst on ebaselge. Töö- ja tarbeesemetest on leitud silmaga kivikirveid, pronksist õõskirveid, pronksnaaskleid, pronksist sirp, pronksist habemenuge ja pintsette,
on olnud omanäoline ja Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg ja arheoloogilises ainetes taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Põhja-Eestis ja Saaremaal on esmakordselt esiajaloos hakatud asulakohti kindlustama. Muutused toimusid ka matmisviisis -- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid. Rajati esimesed maakasutussüsteemid, mille jäänuseid -- põllupeenrad ja -kivihunnikud - on säilinud tänaseni. Seni teadaolevalt paiknevad vanimad muinaspõllud Saha-Lool, kus omakorda vanimaks on dateering, mis tõendab, et sealne põllusüsteem hakkas kujunema hiljemalt I at esimestel sajanditel eKr. Asustuse jätkumises ei ole põhjust kahelda, ka majanduses oli kesksel kohal maaviljelus ja karjakasvatus. Ühiskonna sotsiaalne ja kultuuriline areng kulges aga
annaabi.ee 
