finantsturgudel toimuv oli rahavoogude vahendamise (finantsvahenduse) seisukohalt teisejärguline. Seega arenes Ameerikas kiirest otsene ja poolotsene finantsvahendustegevus. Kujunesid likviidsed raha ja kapitaliturud, milledel pangad otseselt riske ei võtnud (3 lk 10). Joonis 2. Tänapäevane finantsvahenduse mudel (3 lk 10). 2.2 Finantsvahenduse tähtsus Eelpool oleme näinud, et laenuandjatel ja laenuvõtjatel on omad nõumised, mis tuleb täita enne, kui laenutehing aset leiab. Samas saime ka teada, et need vajadused/nõuded ei tarvitse alati kokku langeda. Näiteks laenuvõtja poolt antav laenu tagatis peab vastama laenuandja minimaalsetele nõuetele likviidsuse ja riski osas. Kui need nõuded on aga liiga ranged, võib potentsiaalne laenuvõtja laenust loobuda ja summade üleandmist ei toimu. Samuti on
Mitteametlikke sissetulekuid omavad isikud ei saa dokumentaalselt tõendada oma tegelikke sissetulekuid ja kliendi vähese maksevõime tõttu ei sõlmi pangad ilma piisavate lisatagatiste olemasoluta ka laenu või liisingutehinguid. Eeltoodust tulenevalt on mitteametlikke sissetulekuid omavad isikud sunnitud pöörduma laenuandjate poole, kes reeglina ei tunne tagatise olemasolu korral huvi isiku ametlike sissetulekute vastu. Tavapärane intress on sellistel laenuandjatel 24% kuni 36% aastas. Iseasi, jah, kui paljudel inimestel, kes on sunnitud ümbrikupalga eest töötama, tekib reaalne vajadus laenu või liisingu järele. Faktide kinnitamiseks natuke statistikat EKI uuringutest: küsitlusandmetel töötas 2004. aastal ümbrikupalka saanud palgatöötajatest teenindussektoris 43%, ehituses 20%, kaubanduses 12%, tööstuses 10% ja mujal 15%. Seejuures töötasid ümbrikupalka saanud inimesed peamiselt keskmise suurusega ettevõtetes, kus on
Mitteametlikke sissetulekuid omavad isikud ei saa dokumentaalselt tõendada oma tegelikke sissetulekuid ja kliendi vähese maksevõime tõttu ei sõlmi pangad ilma piisavate lisatagatiste olemasoluta ka laenu või liisingutehinguid. Eeltoodust tulenevalt on mitteametlikke sissetulekuid omavad isikud sunnitud pöörduma laenuandjate poole, kes reeglina ei tunne tagatise olemasolu korral huvi isiku ametlike sissetulekute vastu. Tavapärane intress on sellistel laenuandjatel 24% kuni 36% aastas, tavapangas oleks see kui 8% aastas. Lisaks on ümbrikupalga saamine ebaturavline. Mööduvad ehk mõned kuud ja hakkavad tekkima esimesed probleemid. Kui seni on palka korralikult ja õigel ajal makstud, siis edasi lükkab omanik palgapäevi edasi, annab väiksemaid summasid või keeldub sellest üldse. Ümbrikupalga saajal ei ole ka midagi ette võtta lepingut, mille alusel ta tööl käib, ju tehtud pole
Selle eest, et eelisaktsia sarnaneb tänu garanteeritud fikseeritud tulule pigem võlakirjaga ning erineb lihtaktsiast, on eelisaktsial tavaliselt lihtaktsiast oluliselt väiksem hääleõigus." (Alver, L., Alver, J, 2009:80) Kui ettevõte läheb likvideerimisele näiteks pankrotimenetluse kaudu, on eelisaktsia omanikel eelisõigus ettevõtte varadele enne lihtaktsia omanike, kuid enne eelisaktsiaid on õigus varadele võlakirjaomanikel ja laenuandjatel. Kui aga ettevõte jätkab töötava pankroti meetodil, olles palunud pankrotikaitset, saavad ettevõtte omanikeks võlausaldajad, ning liht- ja eelisaktsionärid lahustatakse sisuliselt omanike ringist välja. Eelisaktsiatega võivad kaasneda optsioonid ehk õigused vahetada eelisaktsiad kindlal ajal ja kindla hinnaga ringi lihtaktsiateks. Need õigused võivad olla väga pikaajalised - isegi kümneaastased. Eelisaktsiatel võib olla lunastamistähtaeg
ehituslaenu väljastamisel üürnikega sõlmitud eellepingute olemasolu 20-50 protsendi ulatuses hoone üüritavast pinnast. Kõrgemat eellepingute mahtu nõutakse väheste kogemustega uutelt arendajatelt. Riskantsemate turgude puhul võib eellepingute nõutavaks mahuks olla ka 50-70 protsenti. Reeglina on ehituslaenu hüpoteeklaenuks ümber sõlmimine seotud hoone täituvuse 70-80 protsendilise tasemega. (Toompark 2003) Antud eellepingute nõudmine on sisuliselt argumenteeritav põhjusel, et laenuandjatel on keeruline hinnata laenuvõtja poolt sõlmitavate kokkulepete sisu ja efektiivset üürimäära ning paberil allkirjastatud üürilepingud aitavad kindlaks määrata reaalsete rahavoogude suurust. Laenude puhul on üks olulisemaid tegureid intress. Laenuintressi kujunemine on seda mõjutavate tegurite rohkuse tõttu äärmiselt keerukas. Igasuguse laenu puhul intressist rääkides tuleb arvestada, et oluliseim intressimäära mõjutav tegur on eelkõige konkreetse projekti
finantsinstitutsioonid, võlakirjad jne. Kõige kitsam ja spetsiifilisem kategooria, hüpoteeklaenude rahastamine ja laenude edasimüük, hõlmab endas instrumente nagu hüpoteekidega kaetud võlakirjad ja väärtpaberid. Nende instrumentide olemasolu sõltub järgmistest teguritest (Roy 2008: 136): 1. Seadusandlus, millega on määratud raamatupidamislikud juhised ning laenude garantiidele esitatavad nõuded. 2. Varade maht - laenuandjatel peab olema piisaval hulgal varasid, et tagada kindlustustoodete stabiilsus. Kindlustustoodete hind peaks peegeldama õiglaselt tootest saadavaid eeliseid. 3. Valmisolek laenutoote väljastamiseks - kindlustustoodete väljastajad peavad olema suutelised tagama toodete teenindamise ja informatsiooni juhtimise protsessid ning tagama kõik vajalikud seadusandlusest tulenevad nõuded. 23 4
annaabi.ee 
