Etümoloogia on keeleteaduse osa, mis käsitleb sõnade päritolu. Eelkõige on etümoloogiateaduse uurimisobjektiks tüvede päritolu. Kõige üldisemalt võib iga keele sõnatüved päritolu järgi jagada oma- ja laentüvedeks. Omatüvedel pole leitud laenuallikat ja millel võib olla sugulaskeeltes vaste, mille saab tagasi viia samale algtüvele. Laentüved on teisest keelest laenatud. Etümoloogiateaduse eesmärk on teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad (nt häälikuliselt erinevad tüvekujud, eri tähendusega häälikuliselt sarnased sõnad, tuletised) lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest. Etümoloogiasõnaraamat ongi sõnaraamat, mis sisaldab teavet keele sõnatüvede päritolu ja sõnade omavaheliste päritoluseoste kohta. Neist kolmest küsib ka ühe
oma keele teistest allkeeltest, siis sugulaskeeltest, siis meie kõigi ühisest kultuuritaustast ehk antiikkeeltest ja alles siis teistest tänapäeva keeltest. Järgime allpool seda järjestust, kuigi praktikas tunduvad laenuallikate populaarsused olevat veidi teistsugused. Keskendume taaskord sagedastele vaidlusküsimustele. Siselaenamine Suur osa meie praegusest väljakujunenud terminivarast on saadud murretest, ja see laenuallikas on väga soositud ka kirjakeelekorralduse teoorias. Murdeuurija Mariko Faster on aga juhtinud tähelepanu sellise laenamise negatiivsele mõjule: kuna kõik murde kõnelejad puutuvad kokku ka kirjakeelega, murre ja kirjakeel on väga sarnased keeled ja kirjakeel on murdest oluliselt elujõulisem, siis nihutab murdesõna kasutuselevõtt kirjakeelse terminina ära ka selle sõna tähenduse murdes. Ehk kui üldjuhul on keeleline laenamine nagu rõõmu jagamine, et ka
annaabi.ee 
