Tõde ja Õigus II Terve tekst
.."
Ei tea, millest või kuidas see tuli, aga direktorit kuulates hakkas Indrekul temast lõpuks kahju.
Võib-olla sündis see tema halli habeme, võib-olla tema harvenenud hallide juuste pärast, mis
kippusid pealael aina püsti tõusma ja värisesid seal liikudes, isegi rääkides. Vististi just nende
pärast hakkaski Indrekul temast hale meel, sest need tuletasid talle meelde tema oma isa kuski
sooserval, tuulise ilmaga, peale külma vihma, mis oli ladisenud päevade kaupa heinaajal. Et
kuidagi aega kasutada, olid nad pajupõõsaid juurinud, vaevakaski kitkunud põlenud maal. Ja
kui siis lõpuks pilved lõid rebenema ja päike näitas oma nägu, jäi isa laastatud soo serval
seisma, võttis ligunenud mütsi peast, pühkis käisega otsaesiselt ja ütles: ,,Tänu taevale, ometi
kord päike!" Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või
annaabi.ee 
