Andres Keil EPL 10.11.2008 Alustada võib nii: eesti mehed Kruuda ja Taska luhvtitasid sajaseid, ostsid kaugelt maalt käsikirja, palkasid head näitlejad, ja saimegi uue seriaali! Või nii: hää teatrilavastaja, Lauteripreemiagi saanud Ingomar Vihmar avardab oma areaali ja alates laupäevast on ekraanil ta lavastet telesari. Või siis nii: LadinaAmeerika formaat telenovela on nüüd eesti vaatajatele mugandatud kujul ekraanidel! Ei mingeid lakutud ladinlasi: meie oma Vaarik, Uuspõld, Avdjusko ja Vahur! Aga tegelikult tegelikult ei tahagi alustada. Ei taha kirjutada. Ei taha enam kunagi vaadata. Ei taha, ei taha, ei taha! Sest see on nüüd küll sula saast. Mida kõike raha pärast ei tehta Kui massiivne promokampaania ja ka lihtsalt terve mõistus lubasid tänu tegijate isikutele oodata telesarja, kus on mõnuga kõik vindid üle keeratud ja kus sõidetakse nõmeda originaalmaterjali najal värdjaliku ja
kirjutamine, sest siis võis paberile panna, mida iganes, iga õhtu viis kirju posti, kirjutas sellele ,,jumalale", oli segaduses, äkki oli temaga hoopis abielus olnud ja kas ta oli selles abielus mees või naine olnud - proovis kord salaja tema talaari, see oli erutav - käigud postkastide juurde olid ainsad hetked päevas, kui mt jälgis taevast ja kõneles sellega 20. - Franz oli armastajana suurepärane, kuniks mt teda ja tema karvaseid käsi põlgama hakkas, vahel unistas kuumi ladinlasi, lasi endale päikeseprillid teha, et saaks neid jälgida ilma, et seda märgataks - oli tol päeval põhjuseta õnnelik, tahtis, et surmatunnini oleks veel 1000 aastat - õues lõppes hoovihm ja kevad oli läbi saamas, peagi saabus uus sadu, rahe, tuul, jäi seisma ühe mööbliantikvariaadi ette, kus märkas üht naist ja meest endale miskit ostmas, pood oli kallis, järelikult pidid nad olema rikkad, mt tundis end kui kerjusena ja see tegi ta veel õnnetumaks 21.
annaabi.ee 
