vahel. (puudus ühtne keskvõim, iga vürstiriik tahtis ise olla kõige tähtsam). Kui sõditakse omavahel nõrgestab see riiki tervikuna. Eelkõige kritiseerib Goethe ahneid ja enesekeskseid feodaale. ,,Götz von Berlichingen" Götz on saanud hüüdnime Raudkäsi, sest 1. sõjas kaotatud käe asemel on nüüd raudprotees ja 2. tugev ja enesekindel juht. Talurahvas palub Götzi oma juhiks sõjas, kuid ta ei suuda ette kujutada, et see muutub vaid laamendamiseks (algavad vargused ja rüüstamised). See häirib Götzi. Ülestõus surutakse maha ja Götz sureb haiglas haavadesse. Goethe suhtumine on lugupidav. Götzi puhul on tegu reaalselt elanud inimesega. Goethe looming jätkub proosaga. Oluliseks saab romaan ,,Noore Wertheri kannatused" - kirja vormis romaan. Werther on noor kunstilembeline mees, kelle vaated põrkavad iganenud seisukohtadega kokku. Wertheri jaoks on kõige tähtsam, kuidas ta asju elus teeb (joobnud kirg, meeletus)
saanuna takistamatult laamendavaid rahvahulkasid. Hiljem on püütud korrakaitsejõudude niisugust, laamendamist lõppkokkuvõttes soodustanud tegutsemist näidata strateegilise käiguna, mis lubas märatsejaid nende inetute tegude pealt telepilti püüda ja nõnda edastada rahvusvahelisele üldsusele sõnumit: "Tallinna mässajad olid elajad, tsivilisatsioonivälised vandaalid. Märulil puudus tegelik poliitiline põhjus, venelased, kes on pätid, otsisid vaid põhjust laamendamiseks ja röövimiseks." Deklareerides, et äärmuslastele ei tohi anda kõlapinda, kasutas peaminister ise äärmuslikke vahendeid, mis paiskasid pealinna kaosesse, milletaolist viimati võis näha ehk 1944. aastal sõjas, mille lõpu tähistamiseks pronksmees püstitatud oligi. Ken-Marti Vaher on öelnud: aprillimäss pani meid ennast tugevdama. Arvan, et Vaheri "meie" hõlmab eelkõige monumendi teisaldajaid, võibolla ka üldse võõrahirmus eestlasi. See "tugevdumine" õhutas
annaabi.ee 
