Juba 13. sajandil hakati ka talupoegadelt nõudma tööd isandate põldudel. 15. sajandi alguse paiku hakkasid mõisad omandama juba teoorjusliku suurmaapidamise jooni. ·15. sajandi algul oli Eestis poolesaja mõisa ümber ·16. sajandi alguseks ületas nende arv 200 ning ·Liivi Sõja alguseks oli Eesti territooriumil juba 486 mõisat ·19. sajandi keskpaiku oli Eestis umbes 1120 mõisat. Keskajast uusajani kujutas mõis endast tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju. Seal asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - foogt või siis maarahva hulgast tööde juhatajaks värvatud kubjas. Mõisa omanikud ise elasid linnades või ordu-ja piiskopilossides. Mõisa hoonestik koosnes elumajast ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Nende ehitustehnika põhines olulises osas maarahva ehitustraditsioonidel. Talutubadest erinesid mõisa eluruumid siseplaani, klaasakende ja kohati tapetseeritud seinte poolest. 15.-16
tekkinud väga head vilja turustamisvõimalused ja mõisnikel oli siin kasutada talupoegade tööjõudu - see oli mõisate loomise buumi põhjuseks. 17. sajand näib Eesti mõisate ajaloos olevat ajaks, kus endisest sõdalasest või linnakodanikust- ametnikust mõisaomanik hakkas muutuma rahulikuks põllumeheks ja majanduselu juhtijaks. Koos sellega uuenes ka mõisa ilmestus. Keskajast uusajani välja kujutas mõis endast tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju, kus asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - Koostanud: Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 91 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a foogt või kubjas. Mõisnikud elasid ise, vähemalt talveajal, kas linnades või ordu- ja
annaabi.ee 
