Kui nende vormide tüves on erinevusi kas häälikute pikkuses või laadis, on tegemist astmevaheldusliku käändsõnaga. Pöördsõnade puhul selgub astmevaheldus, kui võrrelda da- tegevusnime ja oleviku ainsuse 1.pööret, nt lausuda lausun, rookida roogin, lugeda loen. Muutumatutest sõnadest erinevaid muutevorme moodustada ei saa, seega ei ole need kunagi astmevahelduslikud. Kui sõna on astmevahelduslik, saab tema vorm olla kas tugevad või nõrgas astmes, Laadivaheldusliku sõna nõrgas astmes ei ole sulghäälikut või si (lao, lennata, õie), tugevas astmes on (ladu, lendan, õis) Vältevahelduslik sõna, mida hääldatakse pikemalt ja rõhulisemalt (õppida, kukkuda,kooke), on tugevas astmes. Sõna, mida hääldatakse lühemalt ja vähema intensiivsusega (õpin, kukun, koogi), on nõrgas astmes. NB! Pea meeles, et sõna astmevahelduslikkus on ainult sõna tüve omadus. Sõna lõpp (nt pöördsõnal pöördelõpp, tunnus, ka
ainsuse sisseütlev on lühike (geminatsiooniline, nagu tulle, merre, kätte, vette, okkalisse, olulisse), siis pole neil käändevormidel 1) osastava ega 2) sisseütleva lõppu Verbi oleviku eitavas kõnes ja käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde vormis avaldub puhas verbitüvi, tunnuseid neil vormidel pole (ei tee, ei käi, ei loe; (sa) tee, käi, loe) keel-tüübis on ainsuse sisseütleval erandlikult de-lõpp, nt keel/de, suur/de, hool/de uus-tüübis (laadivaheldusliku s-iga tüübis) kuulub -de tüvesse ega ole sisseütleva lõpp, nt uude, tõrde, küünde, varde murdma-tüüpi verbide umbisikulise tegumoe vormides on tüvesse kuuluv klusiil ja umbisikulise tegumoe tunnuse alguse klusiil ühte sulanud ja tunnus tuleks t pealt poolitada, nt murtakse, seati
ainsuse sisseütlev on lühike (geminatsiooniline, nagu tulle, merre, kätte, vette, okkalisse, olulisse), siis pole neil käändevormidel osastava või sisseütleva lõppu. Verbi oleviku eitavas kõnes ja käskiva kõneviisi ainsuse 2. pöörde vormis avaldub puhas verbitüvi, tunnuseid neil vormidel pole (ei tee, ei käi, ei loe; tee, käi, loe). keel-tüübis on ainsuse sisseütleval erandlikult de-lõpp, nt keel/de, suur/de, hool/de. uus-tüübis (laadivaheldusliku s-iga tüübis) kuulub -de tüvesse ega ole sisseütleva lõpp, nt uude, tõrde, küünde. murdma-tüüpi verbide umbisikulise tegumoe vormides on tüvesse kuuluv klusiil ja umbisikulise tegumoe tunnuse alguse klusiil ühte sulanud, nt murtakse, seati.
· Nõrgeneva AV-ga sõnad (nom ja part on tugevas, gen nõrgas) · Ühe- ja kahetüvelisus I ALALIIK · Nõrnegeva AV-ga ühetüvelised sõnad. PÕHITÜÜP SEPP · Sepa, seppa, sepasse e seppa, seppade, seppi e seppasid, seppadesse e sepisse. · Nom 1-silbilised, gen 2-silbilised sõnad, välja arvatud e-tüvelised, mille tüves on pikk vokaal ning selle järel konsonant l, n või r (keel) ja laadivaheldusliku s-iga sõnad (uus, vars, küüs). Siia kuuluvad: hall, hind, jutt, järsk, järv, kimp, kott, kukk, kuusk, külm, luik, paks, ränk, tark, toon, tund, vaat,vakk, vend,värss, õrn · kond-liitelised sõnad (aegkond, hammaskond, insenerkond, töötajaskond, võimkond) · Astmevaheldusliku pearõhulise või kaasrõhulise lõpusilbiga võõrsõnad (absolutist, eksistentsialism, entusiasm, etüüd, geograaf, kombinaat, konserv, pantomiim)
Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Üks tüvesisese muutuse näide on ka tüve konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa,
roog : roo : roogu < *rko : *rgon < *rkoda. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu-ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal - on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e- tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Tüvesisesed muutused - Ennekõike astmevaheldus. Otsustatakse, kas sõna on astmevahelduslik või astme-vahelduseta. Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb otsustada, kas tegemist on laadi- või vältevaheldusega ja kas on tegu nõrgeneva või tugevneva astmevaheldusega. Veel üks tüvesisese muutuse näide on konsonandi gemineerumine sisseütlevas käändes, nt pesa > pessa, tuli > tulle, magu > makku.
annaabi.ee 
