Hando Runnel
Mõlemad sisaldavad maaelupoeesiat, mida iseloomustab soe ja mõistev
suhtumine kaasinimestesse. Teisenemine ilmneb kogus “Avalikud laulud” (LR 1970), milles
teravduvad mitmed argiprobleemid, inimelu tervikuna asetseb igavikulisemale taustale,
isamaausutunnistus saab selgema väljenduse.
Kogu “Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (LR 1972). Luuletaja mina ja
ühiskonnakorra vahelisest eetilisest konfliktist tulenev psüühiline pinge otsib lahendust lõõpivais
“Laadalauludes”.
“Kõrtsilaulude" tsüklist alates avanevad pingete tagamaad ning kõnesse tulevad
kirjutamisaja valuprobleemid. Vastandlikud meeleolud ja tundmused väljenduvad ka kogus
“Mõru ning mööduja” (LR 1976). On võimetustunnet, tüdimust, masendust “päeva mürgisest
viljast”, soovi vabaneda pseudoväärtuste, valede ja reetmiste ahelaist. Ängistavalt mõjub rahvuse
identiteedi ja elulaadi sajandeid kestnud seoste katkemise oht. Valikkogu “Kodu-käija” (1978)