· Kõneleja ei võta ise öeldu suhtes seisukohta, vaid edastab kelleltki teiselt pärineva info koos tõeväärtushinnanguga. · Kaudse kõneviisiga võib väljendada ka seda, et kaheldakse öeldu sisus. nt Nad olevat ära kolinud. · Enda kohta käivaid väiteid kvotatiivis esitades näidatakse, et need ei ole esitaja veendumustega kooskõlas. nt Mina ei oskavat naelagi seina lüüa. Ma ei teadvat sellest loost midagi. · Kvotatiivi tunnus on vat, nt söövat, vaatavat · Kaudsel kõneviisil on kaks aega olevik ja üldminevik. o Olevik: nägevat, rääkivat. o Üldminevik: olevat näinud, olevat rääkinud. Kvotatiivi funktsioonis toimivad mõningad tarindid ja vormid, millel on enamasti vaid üks aeg. · Verbi pidama kindla kõneviisi lihtmineviku vorm, eitavas kõnes ka kaudse kõneviisi oleviku vorm koos põhiverbi ma-tegevusnimega (tarind
infinitiivid ja pidama-konstruktsioon pms eP murretes (olla, olema, peab olema, pidi olema), Tartumaal na- tunnus (ta olna) jt • Näiteid kirjakeeles 18.-19. sajandist, varieeruvus suur (ka tänapäeval varieerub) Potentsiaal • Tänapäevaks kadunud, ajalooliselt ne-tunnuseline • Väljendanud võimalikkust • Vanas kirjakeeles on üksikuid jälgi 17. sajandi tekstides: olnes, saanes • Kadumist seostatud kvotatiivi tekkega 24. Pöördelõppude kujunemine eesti keeles. Pöördelõppude taandumine. Eitussõna tarvitusele tulekuga jäid pöördelõpud ära eitavates verbivormides ja isikut anti edasi asesõnaga (vrd en laula - ma ei laula). Häälikukadude tõttu lakkasid enamikus käskiva kõneviisi vormides olemast esialgsed pöördelõpud. • Pöördelõpud kujunenud ajalooliselt personaalpronoomenitest • 1SG: -n < -*m < -*m(V) • 2SG: -D < -*t < -*t(V) [NB! *tinä > *sinä]
olev, ta oleva, ta olevat) , infinitiivid ja pidama-konstruktsioon pms eP murretes (olla, olema, peab olema, pidi olema), Tartumaal na-tunnus (ta olna) jt • Näiteid kirjakeeles 18.-19. sajandist, varieeruvus suur (ka tänapäeval varieerub) Potentsiaal • Tänapäevaks kadunud, ajalooliselt ne-tunnuseline • Väljendanud võimalikkust • Vanas kirjakeeles on üksikuid jälgi 17. sajandi tekstides: olnes, saanes • Kadumist seostatud kvotatiivi tekkega 24. Pöördelõppude kujunemine eesti keeles. 25. Ajakategooria ja mineviku vormide kujunemine eesti keeles. Soome-ugri keeltele on tüüpiline oleviku-mineviku vastandus, kuid mitte oleviku-tuleviku vastandus. Olevik: -k (näi-k-se, tunnu-k-se, olla-k-se) Minevik: -i (säilinud vaid 17 sõnas, nt sai, tuli) Tänapäevane si-minevik on tekkinud kontraheerunud verbide analoogial, kus s
tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13.sajandil sõnu ja kohanimesid · Taani hindamisraamat, Läti Henriku kroonika · Läti Henriku kroonikas ka kolm lausekatket (Laula! Laula! Pappi!; Taara a(b)ita!) Esimesi tekste: · 16
Velsker 2000), Hargla murraku genitiivist (Rosenberg 2000), Võru nud- kesksõnast (Pihelgas 2000). Sõnamoodustust eesti murretes on viimastel aastatel uuritud vähe. Trükist on ilmunud Inge Käsi artikkel adjektiivisufiksitest Võru murdes (Käsi 2000). TÜs on valminud bakalaureusetööd viisiadverbidest Vastseliina murrakus (Saks 1999) ja adverbist Mulgi murdes (Ilves 2000). Morfosüntaktilistest kategooriatest on käsitletud ainult üksikuid eripärasemaid, nagu kvotatiivi ja jussiivi (Pajusalu, Muiniece 1997, Metslang, Pajusalu 2002a, 2002b). Süntaksi alal on samuti uurimusi väga vähe. Liina Lindström on uurinud Võru murde sõnajärge (1997a, 1997b). Tiit Hennoste on äsja kirjutanud varasemate uurimuste põhjal ülevaate eesti murrete süntaktilistest erijoontest (Hennoste 2002). Sõnavarauuringuid on olnud viimasel kümnendil kõige rohkem. Eriti põhjalikult on murrete sõnavaraga tegelnud EKI murdeuurijad (vt sõnaraamatute kohta 2.2)
annaabi.ee 
