Heino Eller (1887-1970 )
Kahtlemata on Elleri muusikal omadusi, mis ei lase kõiki selle
sisemisi rikkusi kohe esimesel kuulamisel tajuda. Tekib vajadus korduvalt kuulata, et rõõmu
tunda uutest avastustest. Ellerile oli omane mõttetihe väljendusviis. Ellerile väga omaseks
väljendusmeediumiks kujunes keelpillikvartett. See ei anna tunnistust ainuüksi tema
viiulilembusest, vaid ka kammerlikust mõttelaadist. Iga pill mõtleb oma mõtte lõpuni, jõuab
punktini ega katkesta mõttelõnga koma juures. Kvartetilik loogika on olemas ka Elleri
klaverimuusikas. Kvarteti kohta öeldu laieneb üldse keelpillimuusikale -- on ju üks Elleri
sügavamaid teoseid just sellesse valdkonda kuuluv Eleegia keelpilliorkestrile ja harfile Peeter
Ramuli mälestuseks. Heino Eller on ise lausunud, et ajaliselt peab ta oma kaasaegse loomingu
alguseks 1940. aastat, kui ta kirjutas "13 klaveripala eesti motiividel". Rikkalik ja peen
harmoonia tunnistab eelkõige Elleri Tartu perioodi otsingute tulemusrikkust, palju näinud-
annaabi.ee 
