8.-9. Sajandist n pärit vanim noodikiri. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikus saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule. Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. 10. Sajandil märgiti ülesse ka täpsemalt helikõrgusi, kasutati neumasid eri kõrgustel. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 12. Sajandil ilmusid neumadele noodipead- kvadraatneumad- ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 13. Sajandil jäi kaunistusi vähemaks. 9.-12. Sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Tähtis muusikateoreetik oli Johannes de Muris ( u 1295-1351) Tema ja Vitry panid aluse
Agnus Dei-Jumala tall Noodikiri ● uus joontesüsteem, helikõrgusi tähistavad nii jooned kui vahet, 4 joont-11 saj ● Neumadest loobuti, iga noot hakkas tähistama üht heli ja kindlat vältust-13 saj ● Liturgilistesse käsikirjadesse hakati kirjutama märke(neumad)-8-9 saj ● Katsed helikõrguste täpsemaks üleskirjutamiseks, noodijoonte arv 2st 1ni-10 saj ● Neumadele lisati kandilised noodipead ehk kvadraatneumad-12 saj ilmalik laul levis enamasti suulisel teel, kirjalikke ülestähendusi tegid vagandid kes olid rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Seoses õukonnakultuuriga tekkis 11 saj Provence’i Lõuna-Prantsusmaal rüütlilaul. Lõuna Pr. trubaduurid, Saksamaal minnersinger. Rüütlilaulude temaatitaks olid vapruse ja armastuse laulud, sisult valdavalt ilmalikud. esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 11-12saj. Organumiks nimetatakse
· Agnus Dei (Jumala tall) Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. 9. sajandist. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikud saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule. Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost. 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr liturgiline draama.
Tüüpiliselt ladinakeelse tekstina, erand kreekakeelne Kyrie eleison (Issand halasta) Viimastel aegadel on püütud mõnel pool kujundada ka rahvuskeelset gregoriaani, kuid erilise eduta Gregooriuse laulu tüüpe: Retsiteerimine palvete ja pühakirjalõikude (proosatekst) esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes. Noodikirja sünd Oluline muutus noodikirjas sündis 12. sajandil, kui kasutusele võeti nn. Kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti täpselt. Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Sellega oli vabalt muutuvast suulisest traditsioonist saanud kirjalik. Gregooriuse laulu edasine areng: 9.-12. sajandil võeti loomingumeetodina kasutusele troop traditsioonilisete tekstide vaba laiendamine vahelekiilutud kommentaaride abil
Gregorius ühtlustas ja uuendas liturgilised tekstid, mis said lääne kirikulaulu aluseks. · Mis on missa? Kirjelda. - On läänekiriku (peamiselt rooma-katoliku) traditsiooniline armulauaga jumalateenistus, välja kujunenud Keskajal, vaimulik, ladinakeelne, proosatekst, mitmehäälne · Kirjelda noodikirja arengut Vanim säilinud üleskirjutis on pärit 8.-9. Saj, 10. Saj tekkis noodijooned, 12.saj võeti kasutusele kvadraatneumad, 13.saj oli lisatud hääl muutunud märksa liikuvamaks. · Jutusta mitmehäälsuse tekkimisest. - Oletatakse, et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkimiseks andis tõuke nii oreli levik kui ka Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Aeg ei ole täpselt teada, millal keskaegsed kirikukoorid hakkasid vaimulikke laule laulma mitmehäälselt. · Millistest allikatest pärinevad inimkonna teadmised kaugete aegade muusikast? Need
järgides eelmiste tasandite harmooniareegleid Keskaegne muusikateooria ja noodikiri Algul tähistati greg k teksti kohal viisi liikumissuundi. See ei olnud täpne. Tänapäevasele noodikirjale pani aluse munk Guido Arezzost (11.saj). Võttis kasutusele noodijooned, üksteisest tertsi-kaugusel. Guido kasutas veel ebatäpseid neumasid (märk), mis tähistasid mitte üht heli, vaid helide gruppi. 12.saj võeti kasutusele kvadraatneumad, mis märkisid kõiki helikõrgusi üksikult, täpselt. Algul oli joonte arv erinev – enamasti 3-6, hiljem jäädi 4 joone juurde ning tänaseni kirjutatakse gregogriuse koraalid 4 joonele (kuna viisi ulatus ei ole suur) kvadraatkirjas. Suhteliste helikõrguste silpnimetused võttis Guido Püha Johannese hümni (ilmselt lõi ta ise selle laulu, kus iga värsirida algas eelmisest astme võrra kõrgemalt ja värsiridade esisilpidest moodustusid helikõrguste silpnimetused) - UT RE MI FA SOL LA
Agnus Dei (Jumala tall) Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. 9. sajandist. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikud saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule. Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guide Arezzost. 12. sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr liturgiline draama
pärit muusikateoreetikut Guido Arezzost. Temal oli 4 joont, iga joon ja vahe asusid üksteisest tertsi kaugusel. F-joon punane ja c-joon kollane. Guido arendas edasi ka noodilugemist, võttes kasutusele silpnimede süsteemi, mis on tuletatud lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni esimese salmi esimestest silpidest. ut, re, mi, fa, sol, la, si. (hiljem asendus ,,ut" tänapäevase ,,do"-ga). 12. saj.-l lisati neumadele kandilised noodipead ehk kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti täpselt (kvadraatkirjas ruudu-, saksa kirjas rombikujulised). Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Vabalt muutuvast suulisest traditsioonist oli saanud kirjalik. 13.saj. 1260 lõi Kölni Franco uue notatsioonisüsteemi - neumadest loobuti, iga noot hakkas tähistama üht heli. Iga noot ja paus sai kindla vältuse, ka kindlad arvulised suhted:
neumasid eri kõrgustele, kasutades helikõrguse määramiseks noodijooni. Joonte arv võis olla väga erinev. 11. sajandi tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzo kujundas välja u 992-1050 lõpuks kompaktse noodisüsteemi, mis on kasutusel tänini. Samuti töötas ta välja õpetuse kergemaks noodilugemiseks, luues kindlaid kõrgusi tähistavate tähtnimetuste süsteemi. Oluline muutus noodikirjas toimus aga 12. sajandil. mil neumadele ilmusid kandilised noodipead Need nn kvadraatneumad märkisid nüüd kõiki helikõrgusi täpselt. Samas vähenes aga neumatüüpide hulk ja arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui ka ettekirjutatud kaunistusi jäi vähemaks. Seega oli vabalt muutuvast suulisest traditsioonist saanud kirjalik. 4 Üks suulise traditsiooni (näiteks ka rahvalaulu) omapära on see, et kunagi ei saa me kõnelda laulude autoreist. Samuti ei saa me üht laulu mõista kui muusikalist teost,
annaabi.ee 
