Kübara läbimõõt on 4-14 cm. Riisikas eritab oranzi piimmahla, mis värvub 15-30 minuti jooksul veinpunaseks. Eoslehekesed on hele-või tumeoranzid. Seenejalg on oranzi värvi. Kuuseriisikas levib Euroopas ja Põhja-Ameerikas kõikjal kus kasvavad kuused. Eestis esineb väga tihti. Seen kasvab sümbioosis kuusega ning levib arvukalt loometsades, palumetsades, sürjametsades, laane- ja salumetsades, kõige rohkem kuivendatud turbaaladel suurte magistraalkivide läheduses kõdusoometsades ja kuusenoorendikes. Kuuseriisika sugulasliik on porgandriisikas ning varem peeti neid üheks ja samaks liigiks. Neid kahte riisikaid saab eristada seenekübara järgi, mis kuuseriisikal on tavaliselt kahvatum, eriti vananedes, ja seenejala järgi, mis porgandriisikal on tihti laiguline. Vananenud kuuseriisikas sarnaneb ka kahkja riisikaga, mille kübar on väga rohekas ja limane. Ükski sarnasus pole õnneks ohtlik, sest mõlemad sarnased seened on head söögiseened, porgandriisikat peetakse isegi maitsvamaks.
Orav (Sciurus vulgaris) elab mitmesugustes puistutes, toitub puuseemnetest, võrsetest ja pungadest. Metsas ei tekita kahju, seemlates on vahel hävitanud männi- ja kuusepungi, eelistades just toitainerikkamaid õiepungi. Sõraliste esindajad Eestis on metssiga, põder, metskits ja punahirv. Tähnikhirve on harva kohatud Kirde-Eestis. Metssead elavad suvel tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades, talvel käivad magamas tihedates kuusenoorendikes toitumiskohtade lähedal. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Metssead on kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Metsamajanduse seisukohast võib metssiga pidada pigem kasulikuks, sest kuigi ta pinnase
annaabi.ee 
