eraisikute kätte. eramõisade puhul oli sakslaste käes 1/3 sest teise kolmandiku käes oli poolakate käes ja kolmas kolmandik leedukate käes. Ehk sakslaste käes oli 1/12 maast seega nende majanduslik olukord poola võimu all vähenes. Sakslaste osatähtsus vähenes ka aadliomavalitsuses. Nimelt poola võimu ajal peeti edasi maapäevi kuid kui varem olid maapäevadel ordu ja vasallid ja piiskopid, siis poola võimu ajal maapäeval käis koos aadel ja see aadel oli jagatud kolme kuuriasse: poolaaadlid, leeduaadlid ja saksaaadliesindus. Hääletamine maapäevadel toimud kuuriate kaupa, et kaks häält ühe vastu, et leedu ja poola tegid koostööd ja sakslaste ettepanekud läbi ei läinud. Sakslased tõrjuti kohalikul tasandil küllaltki kõrvale. Poola võimu ajal toimus ka teatud muutus linnades. Nimelt vana-pärnu lakkas linnana olemast. See oli rüüstatud ja vana pärnu kodanikud liideti uuspärnu kodanikenimekirjaga ning tegemist oli ainult pärnuga
Caligula jaoks oli Drusilla surm nii valulik, et ta ei suutnud minna ta matustele. Caligula jättis end kõrvale inimeste seltskonnast Roomas ja läks Albaania mägedesse, kus ta juhtis oma mõtteid kõrvale täringu- ja lauamängudega. Siis ta reisis sihitult ringi, lastes oma habemel ja juustel välja kasvada. Caligula andis Drusilla'le ebaharilikke auavaldusi. Senat jumalikustas Drusilla. See oli au, mis oli varem antud vaid Julius Ceasarile ja Augustusele. Kuuriasse pandi kuldne portree ja 11 A. A. Barrett (viide 5), lk 73-74. Veenuse templisse Foorumil püstitati temast kuju. Drusilla sai ka oma templi. Kui naised andsid vande, siis nad pidid kasutama tema nime, nagu imperaator seda ise vandumine jumaliku Drusilla nimel. Pärast seda kõike oli Caligula käitumine täiesti ratsionaalne. Nüüd oli avatud jälle küsimus, kes saab järglaseks. Paar kuud pärast Drusilla surma abiellus Caligula uuesti
koosolekutel ning nii kujunes Salanõukogu kuningast sõltumatuks. 4. Saksamaa riiklik korraldus Saksamaa kuulus 17.-18. sajandil endiselt Saksa-Rooma keisririiki, ametliku nimega Saksa Rahvuse Püha Rooma riik. Selle valitsejaks oli kuurvürstide poolt eluks ajaks valitud keiser, kes traditsiooniliselt pärines Habsburgide suguvõsast. Keisrivõimu nõrkuseks oli eelkõige suutmatus luua täitvvõimu asutusi. Esindusorgan Riigipäev koosnes kolmest kuuriast.Kuurvürstide kuuriasse kuulusid nende Saksa vaimulike ja ilmalike vürstiriikide esindajad. 2. Vürstide kuuria koosnes üksikute Saksa riikide esindajatest, kelle arv kõikus 100 ümber. 3. Linnade kuuria moodustasid 51 vaba- ja riigilinnast. 1415. sai Nürnbergi linnusekrahv kuurvürsti tiitli. Nii tekkis Brandeburgi kuurvürstiriik, mille pealinn oli Berliin . Brandenburgi kuurvürstiriigi peamine ülesehitaja oli Friedrich Willhelm (1640-1688), kes on läinud ajalukku hüüdnimega Suur kuurvürst
Vaieldav küsimus. 1890ndad. Esimene võimalus. Teine: 1905. Jannsen ja teised on seda meelt, et 1890ndad. Venestuse lõpp 1894-1895. 1894 vahetus keiser venemaal. Samas võib öelda ka, et venestus kestis kuni 1914. Venestus reformid Eestis. 1889-1895 1885- ... 1917 1870 .. baltikumis 1877- linnaseadus. 1873 Narvas. Põhisisu: kaotati seisuslik linnavalitsemine, tekkis võimude lahusus, Valida said ainult need kes maksid linnamakse. Valijad jaotati kolme kuuriasse. Maksumaksjad a kinnisvarade pealt ja teised ettevõtete pealt. 1884 esitas ta keisrile raporti. Tõi seal välja eestlaste ja lätlaste nõudmised: muuta kubermangu piire(teha rahvuskubermangud), eesti ja läti keele kasiutamine kohtus ja ametiasutustes, maaasutuste reforme. 1880ndate keskpaigal määrtati siia ametnikud. 1889? Nõuti et kogu ametiajamine oleks vene keeles Politseireform, kõigepealt venemaal, nüüd ühtlustati balti kubermangudega, likvideeriti
Taunis kangelaste kummardamist. Tuleb kasvatada patriotismi ja õiglustunnet teiste rahvaste suhtes. ,,Rahvaste lauludes" avaldas ka 13 eesti rahvalaulu. 9.Saksamaa riiklik korraldus 17-18.saj Saksa-Rooma keisririik Saksamaa kuulus 17-18.saj ikka veel Saksa-Rooma keisririiki. Selle valitsejaks oli keiser, kelle valisid kuurvürstid eluks ajaks ning kes traditsiooniliselt pärines Habsburgide suguvõsast. Esindusorgan Riigipäev koosnes kolmest kuuriast: ° Kuurvürstide kuuriasse kuulusid need, kes võisid valida keisrit. Esialgu oli neid kaheksa, hiljem üheksa. Juhatajaks oli Mainzi peapiiskop. ° Vürstide kuuria koosnes üksikute saksa riikide esindajatest (~100) ° Linnade kuuria moodustasid esindajad 51-st vaba- ja riigilinnast. Riigipäev ei olnud valitud parlament, kõiki seisusi ei esindatud. Vahekord keisriga oli erinev, Alates 1633.a istus Regensburgis koos alaline Riigipäev. Kohal olid vaid võimukandjate saadikud. Nad said õiguse 12
Teine konsul Lutatius Catulus andis mõista, et tema seisab kindlalt senati ja seaduse poolel. Selles segaduses muidugi ei jäänud tegevusetuks ka Catilina. Ainult Gnaeus Pompeius ja Marcus Crassus kasutasid oma määratut populaarsust ja autoriteeti selleks, et kõigi abinõudega rahustada meeli, sisendada lugupidamist seaduse vastu ja kutsuda üles halastama isamaa peale, millele uus kodusõda ainult kahju tekitaks. Senat kogunes Hostiliuse kuuriasse arutlema küsimust, kuidas austada surnud triumfaatorit. Lõpuks pandi välja, et Sulla põrm toodaks piduliku toredusega Cumaest Rooma ning maetaks Marsi väljakule. Paar tundi hiljem külastas Spartacust Enomaios, kes tõi rudiaariusele kirja. Battiades kirjutas, et ta on kuulnud palju Spartacuse kunstist ja tublidusest ning kutsub teda õpetajaks oma Capuas asuvase gladiaatorite kooli ja tõotab tasuks head kosti ning suurt palka. Spartacus
Orduvastased toetusid Kalmarile, kuigi sealt sõjalist abi ei tulnud. Liivimaal peapiiskop Wallenrode sattus isegi orduga opositsiooni. Loobus sellest jamast ja läks ära Euroopasse. 1411 – uus peapiiskop J. Ambendi (?) keeldus ordusse astumast. 1423 Saarel-Lääne piiskop Ch Kuband (?) ka ordu vastu. Ordu okupeeris S-L piiskopkonna. Ambudi hankis paavstilt piiskopkonna ordusse inkorporeerimise tühistamise. Ka piiskop Scherhnoberg (?) oli edukas. 1428 otsustasid piiskopid kuuriasse saata delegatsiooni. Teele asusid ka linnade suurkaupmeeste pojad. Robin ja foogt Aschenberg tabas delegatsiooni, võttis kinni ja lasi uputada. Kaotus Liivimaa kirikule, aga oluline propagandistlik võit, näitas ordu kuritegelikkust. Paavst vabastas Riia ja kapiitel hakkas augustiinlikuks. Ordu olukord halvenes. 1345 sai ordu lüüa Leedult. Samal ajal ordus arenes konflikt kahe maiskonna vahel: Vestfaal ja Reinimaa. Liivi ordus enamjaolt Vestfaalist, Preisist aga Reinimaalt. Juhtkond seega
· I Poolas eksisteeris aadliparlament seim (üleriiklik esinduskogu) · II Liivimaa aadliomavalitsuse piirkondlik esinduskogu: üldine maapäev - kogunes Cesises (Võnnus/Wendenis) ja juhtis maamarssal - iga presidentkonna(staarostkonna aadel kogunes kuninga käsul ja nende valitud esindajad moodustasid Liivimaa üldise maapäeva - maapäeval oli esindatud ka 4 linna: Riia, Tartu, Pärnu ja Cesis - maapäev jagunes rahvuste kaupa Poola, Leedu ja Liivimaa (saksa) kuuriasse: iga kuuria saatis 2 esindajat üleriiklikku seimi Sotsiaalne jaotus Poola Liivimaal · 1. Võimukandjad enamuses katoliiklastest poolakad ja leedulased · 2. Linnakodanluse moodustasid luterlastest sakslased ja ka õigeusu vene kaupmehi · 3. Talurahva moodustasid eestlased ja sisserändajad (kes assimileerusid): - Sigismund II (kuni 1572) oli olnud veel usuliselt salliv, Stefan Bathory (kuni 1586)
(õigusnõunik) eelistumisel. Magistraat jaotas linlaste vahel riigi- ja kohalikud maksud ning nõudis need sisse. Kuni 1866. aastani kehtis tsunftikord, kus käsitöölised ja kaupmehed olid gildides ning pidid järgima põhikirju. 1877 kehtestati linnaseadus. Vanad magistraadid jätkasid 1889. aastani kohtuorganina. Linnades tuli valida linnavolikogu ja moodustada linnavalitsus eesotsas linnapeaga. Linnaelanikud jaotati varandustsensuse alusel kolme kuuriasse (I- 10 000 rubla, II- 5000 rubla, III- 1000 rubla). Uued linnavalitsused hakkasid rohkem hoolitsema linna heakorra, arhitektuurilise üldilme ja kommunikatsioonide eest. Rajati gaasi-, elektri- ja telefonivõrke ning veevärke. Maa omavalitsus: Rüütelkondade maaomavalitsuse korraldus pärines 13. sajandist. Kõrgeim võimuorgan oli maapäev, millest võtsid osa kõik meessoost täiskasvanud immatrikuleeritud aadlikud
puhastustules veedetavat aega. 13. saj hakkavad ristisõjad maksma üha rohkem saab võimalikuks ristisõdija tõotuse ostmine. Ühesõnaga saab võimalikuks indulgentside ostmine, mis aitab vältida ristiretkele minekut. Hiljem hakatakse korraldama ristisõdadeks rahakogumist, millele lisandub hiljem raha kogumine muudeks asjadeks. 15. saj lõpus muutuvad need eriti massilisteks nt türklaste ohuga võitlemiseks. Raha ei voolanud aga lihtsalt kuuriasse. Sine cura ametikoht, kus saab raha, aga tööd ei pea tegema. Preester või toomhärra peab hoolitsema koguduse hingeelu eest vahel seda kohustust aga polnud. Tihti on see olukord seotud ülikooliga, mis on üles ehitatud kirikuorganisatsioonina õppejõud on preester ilma hingehoiuülesandeta. Protestantism muidugi pingutas selle kritiseerimisega üle ja mõnitas seda ülemäära. Muretseti, kas senised kombed lunastust ikkagi tagada suudavad reformikalduvused.
annaabi.ee 
