Kuhu lõpevad teed? Luulekava
mil kord pidurdad hoo
laial, taevapilvi peegeldaval lahel?
Hetkeks süda lööb tuld,
siis ent, mees, oled muld,
ainult natuke sust tuhka jääb pihku.
Ah, ei määratu patukoorem nihku!
Aleksandr Blok:
Sel ööl ma, valu täitmas hinge,
maas leban, veepiiril upub vaskne hääl.
Kuupaistemerre müürid kaovad,
laguunilt lõõtsuv tuul on vinge.
Ja minu pea vaid kurval pilgul
ööpimedusse liualt kaeb
maailm on kurb ja kooljakaame,
ühtaina keset kitsaid raame me ringleme.
Kui suredki kõik algab samas,
taas korduvad needsamad lood.
Nii jääbki see.
annaabi.ee 
