Eesti sihktiivalistest kuulub siia samuti suurem osa: 24 liiki 39-st. Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised. Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Värvi järgi on tirtse kindlaks teha raske, sest kehavärvus on väga muutlik. Nad on tavaliselt rohelised, kollased või pruunid selline värvus toimib varjevärvusena. Tirtslaste kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Häirimise korral teevad loomad pika hüppe, mida tiibade abil veelgi
Naha aluse raskakihi paksus küünib suurtel vaaladel kuni 20-50cm. Seda rasva kasutatakse toituainete- ja parfümeeriatööstuses. Nende küttimine on kogu maailmas piiratud. Delfiinid kuuluvad hammasvaalade hulka. Tema sihvakas kega on ülalt must, kõht ja küljed on valged. Tal on hambad, ning nedega haarab ja hoiab delfiin kinni kala, kelle neelab tervel alla. Saaki otsivad delfiinid ultraheli abil. Vees teeva plõksuvaid helisi või kõrgetoonili katkelist vilet. Kaja püüavad kuulmiselunditega. Delfiinid võivad üksteisega helisignaale vahetada, nende peaajul on keerukas ehitus.
Häälikul peab olema piisav kestus, et me võiks tuvastada, mis häälikuga (vokaali või konsonandiga) on tegemist. Häälikud on konkreetsed, neid on võimalik tajuda ja hääldada (erinevalt foneemist, mis on abstraktne häälikupere, millel pole tähendust). Häälikud on vokaalid (täishäälikud) ja konsonandid (kaashäälikud). Pole olemas keelt, kus oleks vaid vokaalid või konsonandid, sest nad esinevad alati koos. Tajume kuulmiselunditega, hääldame kõneelunditega. Häälikutel pole tähendusi. Häälikud ei kuulu keelesüsteemi. Häälikuid on lõpmatu hulk, sest see võib varieeruda (nt olenevalt tujust, keelest või inimesest endast). Võõrkeelt õppides tuleb omandada uued hääldusharjumused. 1. Artikulatoorne foneetika – kõne moodustamine. Erineb häälduskoht, häälduselundi aktiivsus. Häälikupaare eristab helilisus (nt s ja f on helitu, z ja v on heliline), mis näiteks võib ahtusest sõltuda
annaabi.ee 
