ristlaine) võnkumine, mis levib õhus kiirusega 344 m/s. Füsioloogiliselt suudab normaalse kuulmisega inimene tajuda õhus levivaid helisid võnkesagedusega 16 kuni 20 000 Hz (väikelapsed isegi kuni 40 000 Hz). Tajupiiridest kõrgemad ja madalamad sagedused on vastavalt ultraheli ja infraheli. Kuuldelävi (vaikseim heli, mida tajutakse) sõltub sagedusest, aga on umbes 0 dB lähedal; valulävi (millest tugevam heli põhjustab kuuldeelundites valu) on umbes 130 dB lähedal. Helikõrguse määrab põhitooni sagedus, tämbri määrab sageduste spekter ning helitugevuse lainete intensiivsus. Heliallika elastne keha on võimeline võnkuma üheaegselt nii tervikuna (põhisagedus) kui ka selle korrapäraste osadena (ülemhelidena). Elastse keha võnkumisena tekkival helil on 4 põhiomadust: · Võnkumise koostis kui võnkumises osaleva elastse keha osade võnkumine,
Füüsikaliselt iseloomustab heli võnkesagedus ja lainepikkus, võnkeamplituud ja helirõhk ning kiirus. Füsioloogiliselt suudab normaalse kuulmisega inimene tajuda õhus levivaid helisid võnkesagedusega 16 kuni 20 000 Hz (väikelapsed isegi kuni 40 000 Hz[1]). Tajupiiridest kõrgemad ja madalamad sagedused on vastavalt ultraheli ja infraheli. Kuuldelävi (vaikseim heli, mida tajutakse) sõltub sagedusest, aga on umbes 0 dB lähedal; valulävi (millest tugevam heli põhjustab kuuldeelundites valu) on umbes 130 dB lähedal. Helikõrguse määrab põhitooni sagedus, tämbri määrab sageduste spekter ning helitugevuse lainete intensiivsus. Heliallikas - elastne keha on võimeline võnkuma üheaegselt nii tervikuna (põhisagedus) kui ka selle korrapäraste osadena (ülemhelidena). Muusikalise heli kõlavärviga ehk tämbriga. Põhivõnkumise ulatus ehk helivaljus ehk amplituud, kaugus
annaabi.ee 
