EKSPOSITSIOON- esitatakse kaks iseloomult vastandlikku meloodiajuppi ehk TEEMAT. Kõigepealt PEATEEMA, mis on tavaliselt ergas, mehine. Seejärel kuuleme KÕRVALTEEMAT, hoopis lüürilisemat ja leebemat meloodiat, mis on kindlasti hoopis teises helistikus, kui peateema. Vahel ekspositsiooni ka korratakse, et teemad hästi meelde jääks (näiteks kordab Beethoven oma 5. Sümfoonia I osas ekspositsiooni. See teos on ka Sinu kuulamiskavas). Järgmisena hakatakse neid teemasid töötlema, arendama. Seda alaosa nimetataksegi TÖÖTLUS. Kolmas alaosa REPRIIS: teemad jälle algkujus nagu alguses, aga kõrvalteema on nüüd peateemaga ühes helistikus. Sonaat-allegro vorm on heliloojate armastatuim muusikavorm, sest siin saab kõige enam oma komponeerimisoskust näidata. Kuna ta on mahult pikem, siis ongi tavaliselt klassikaliste
põhialuseid ja reaalse kogemuse piire ületavaid probleeme nagu jumal, hing, tahtevabadus). Romantik Ernst Theodor Amadeus Hoffmann väitis: "Sõna ja heli saladus on üks ja sama." Muusika loob poeesiat edasi, täiendab seda. (See ei tähenda, et teos peaks olema programmiline.) Schumann: Poeesia on kõiki kunste ühendav element. Liszt rõhutas, et ta peab oma eesmärgiks heliloojana muusika ja poeesia sisemise seose edasiandmist. Liszti ,,Transtsendentsed etüüdid" (millest meil kuulamiskavas oli ,,Tuisk") on ühelt poolt transtsendentsed ehk piiri ületavad (ld. k. trans+cendens läbi+sammuv, piiridest väljuv) oma raskusastme poolest, teisalt aga seepärast, et püüavad ühendada kunsti ja metafüüsika, ületada reaalse kogemuse ja tunnetuse piire. Romantikud esindasid ka seisukohta, et kõik kunstid pärinevad ühest algmest, siit pärineb kunstide sünteesi idee, mis läbib kogu 19. sajandit (ka kujutavat kunsti, eriti 19. sajandi lõpupoole)
annaabi.ee 
