Koolihariduse alged Eesti linnades ulatuvad 13.-14. saj-sse, millal vaimulike ja ametnike järelkasvu tagamiseks asutati toomkirikute ja kloostrite juurde ladinakeelseid õppeasutusi. Maal hakkas haridus tunduvalt hiljem levima. 1940-1941 kõik haridusasutused riigistatakse. Muudetakse lasteaedade süsteemi: hakkab kehtima Nõukogude Liidu liigitus, mis näeb ette lastesõime olemasolu ühe- kuni kolmeaastaste laste jaoks. Koolikohustust pikendatakse aasta võrra, seniste kuueklassiliste koolide juures avatakse seitsmes klass. Õppeprogrammidest kustutatakse usuõpetus. Üldhariduskooli käsitlevate õiglusnormide aluseks saavad järgmised põhimõtted: demokraatlik tsentrialism, kommunistlik kasvatus, koolikohustus ja üldine keskharidus, rahvuste võrdõiguslikkus, sotsialistik seaduslikkus, teaduslikkus. Õppetöö toimub riigi kulul, igasugune korjanduste tegemine õpilaste hulgas on keelatud. Õppeplaani lisatakse NSVL ajalugu,
üldise kirjaoskuseni (1930.a. oli kirjaoskajaid 62,6%) ja kehtis demokraatlikest läänemaadest tunduvalt erinev koolikorraldus: valitses riiklik koolisüsteem, keskharidus oli suhteliselt lühema (10 a.) kursusega, koolikohustus piirdus maal 4 aastaga (üldine 7-klassiline koolikohustus kehtestati NSV Liidus 1949. a.). Eesmärgiks seati sarnastada eesti kool NSV Liidu omaga. Erakoolid reorganiseeriti riiklikeks või suleti, koolikohustust pikendati aasta võrra, seniste kuueklassiliste koolide juures avati seitsmes klass ning üldhariduslik kool jagati keskkooliks ja mittetäielikuks keskkooliks. Kooliharidus jagati kaheastmeliseks: kuueaastane algkool ja kuueaastane keskkool. Õppeprogrammist kaotati usuõpetus, kodanikuõpetus, vanad keeled (nt ladina keel). Üldhariduskooli käsitlevate õigusnormide aluseks said järgmised põhimõtted: demokraatlik tsentralism, kommunistlik kasvatus,
annaabi.ee 
