Karl Ristikivi Referaat 2008 Karl Ristikivi Eluaastad Karl Ristkivi sündis 16. oktoobril 1912. aastal Läänemaal Varbla Kihelkonnas. Ta oli vallaslaps. Pärast kuueklassilise algkooli lõpetamist avanes tal võimalus minna õppima Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli. Seejärel astus Karl Tallinna Kollezi õhtugümnaatiumisse, mille ta lõpetas vaid ühe aastaga. Aega, mil Ristikivi pealinnas elas, peetakse tema vaimse kujunemise perioodiks, sest seal kogeb ta palju elutarkust ning seob need ka oma teostega. 24- aastaselt pääseb Karl Tartu Ülikooli. Erialaks võttis ta geagraafia, ehk seepärast, et ta tundis suurt huvi välismaa vastu
KARL RISTIKIVI Karl Ristikivi (ristitud eesnimega Karp, samuti on kasutanud eesnime Karl Konstantin) oli eesti kirjanik. Karl Ristikivi lapsepõlv ja noorus möödusid Läänemaal, Varbla kihelkonnas, kus ta 16. oktoobril 1912 sündis. Varbla kuueklassilise algkooli lõpetamise järel avanes 14- aastasele Karl Ristikivile siiski võimalus edasiõppimiseks. Tallinn oli esimene linn, kuhu Läänemaa kolkast pärit nooruk sattus. Selles majas Pivarootsis elas Mälestustahvel Karl lapsepõlves ja noorusaastail Ristikivi kirjanik Karl Ristikivi (1912-1977) lapsepõlvekodul Tallinna kaubanduskooli lõpetamise järel 1930
16. oktoobril 1912 sündis. Vanaisa Madis oli Võipsi talu noorema pojana leidnud ümbruskonnas rendikoha. Ema Elisabet Ristikivi, Madis Ristikivi kolmest lapsest noorim, oli teenijapiigaks sugulaste, enamasti aga võõraste juures. Kui ta oli 33 - aastane, tõi ta Uue-Varblas Kadaka külas Sipka talus ilmale poeglapse, kes sai nimeks Karl. Teenijatüdruku vallaspojana tundis tulevane kirjanik end lapsepõlvest peale "teisena". Varbla kuueklassilise algkooli lõpetamise järel avanes 14-aastasele Karl Ristikivile siiski võimalus edasiõppimiseks. Tallinn oli esimene linn, kuhu Läänemaa kolkast pärit nooruk sattus. Ükski hiljem nähtud maailmalinn ei avaldanud talle niisugust muljet, on Karl Ristikivi meenutanud, mis oleks võreldav esimese Tallinna-elamusega. Tallinna kaubanduskooli lõpetamise järel 1930. aastal ei olnud kerge leida tööd: oli majanduskriisi aeg. Küll oli tulevane kirjanik leidnud
Järgmisel aastal võeti siiski käsile ümberkorraldustööd, laste koolikohustust vähendati 16-lt 14 aastale, tuli juurde uus koolitüüp-viieklassiline keskkool. Uue seaduse järgi algas keskharidus pärast algkooli 4. klassi lõpetamist. Üldsuse, õpetajaskonna ja Eesti Õpetajate Liidu survel tuli valitsusel peagi vatuvõetud keskkooliseadust parandada: ühtlustati algkooli kahe vanema klassi ja progümnaasiumi kahe noorema klassi õppekavad. Kuueklassilise algkooli lõpetajatele võimaldati takistusteta sisse astuda kolmeklassilisse reaalkoolil. 1937. aastal anti välja kooliuuendusliikumisest ja rahvuskooli ideest kantud ,,Algkooli õppekavad". Sama aasta sügisest viidi tunniplaani üks tasuline klassijuhatajatund. Seda kasutati ,,õpilaste kavakindlaks kasvatuslikuks juhtimiseks ja õpilasringide töö korraldamiseks". Klassijuhatajatundide ülesanne oli õpilaste ja ühiskonna vahekordade
õnnistus", "Roosad prillid". Proosakirjanduses oli eriti populaarne August Mälk rannaromaanidega "Õitsev meri", "Taeva palge all" ja "Hea sadam". Novellisti ja kriitikuna oli tuntuks saanud Friedebert Tuglas, kes kirjutas mälestusainelise teose "Väike Illimar". Oskar Luts kirjutas lisaks klassikaks kujunenud "Kevadele" rea kaalukaid lugusid. Albert Kivikase tippsaavutuseks oli teos "Nimed marmortahvlil". Eestis oli uuenduslik kuueaastane üldharidus. Kuueklassilise algkooli lõpetanud Eesti Vabariigi kodanik oli õige haritud inimene. Keskkool oli viieaastane, kokku üldharidust üksteist aastat. Iseseisvuse lõpuaastail muudeti süsteemi: neli aastat algkooli + viis aastat progümnaasiumi + kolm aastat gümnaasiumi. Suurimaks mureks polnud mitte hariduse puudus, vaid üleküllus, eriti ülikooli lõpetanute osas. Nii tekkisid ülikooliharidusega taksojuhid ja sõjakooli haridusega reisirongide konduktorid. Haritlaseks olla oli Eesti Vabariigis auasi
Tartu Ülikoolis valmistati ette keskkoolide ja gümnaasiumide õpetajaid. Tuli sooritada kutse-eksamid ja võtta osa üheaastase Didaktilis-Metoodilise Seminari tööst, kus võeti läbi ainemetoodika põhiküsimused, hospiteeriti koolitunde, anti proovitunde ja viidi läbi nende arutelu. Üleminek uuele koolisüsteemile nõudis õpetajatelt täiendavaid teadmisi, aga ka õpetajate arvu suurenemist. Vana kolmetalveline koolikohustus asendati kuueklassilise algkooliga. Tulid uued õppeained: joonistamine, võimlemine, tööõpetus ja kodulugu. Täiesti uut moodi pidi õpetama maateadust, ajalugu, loodusteadust. Lapsed alustasid nüüd kooliteed 8 aastaselt. Lugemine tuli selgeks õpetada 1. klassis. Tulevane õpetaja pidi olema igakülgselt haritud, võimeline õpetama kõiki aineid, tundma hästi emakeelt, valdama võõrkeeli, omandama teadmisi ning andeid kunstis ja muusikas, samuti võimlsemises ja käsitöös
õnnistus", "Roosad prillid". Proosakirjanduses oli eriti populaarne August Mälk rannaromaanidega "Õitsev meri", "Taeva palge all" ja "Hea sadam". Novellisti ja kriitikuna oli tuntuks saanud Friedebert Tuglas, kes kirjutas mälestusainelise teose "Väike Illimar". Oskar Luts kirjutas lisaks klassikaks kujunenud "Kevadele" rea kaalukaid lugusid. Albert Kivikase tippsaavutuseks oli teos "Nimed marmortahvlil". Eestis oli uuenduslik kuueaastane üldharidus. Kuueklassilise algkooli lõpetanud Eesti Vabariigi kodanik oli õige haritud inimene. Keskkool oli viieaastane, kokku üldharidust üksteist aastat. Iseseisvuse lõpuaastail muudeti süsteemi: neli aastat algkooli + viis aastat progümnaasiumi + kolm aastat gümnaasiumi. Suurimaks mureks polnud mitte hariduse puudus, vaid üleküllus, eriti ülikooli lõpetanute osas. Nii tekkisid ülikooliharidusega taksojuhid ja sõjakooli haridusega reisirongide konduktorid. Haritlaseks olla oli Eesti Vabariigis auasi
annaabi.ee 
