Henrik Visnapuu
Sügist kirjeldab ta nagu midagi kuldset, värvilist, viljakat.
Kuldkollane on park, kuldkollane on sõda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
Kaks käijat kuldsen kadumisen.
Talve kirjeldus on täis igatsust Ingi ja kõige hea järele. Ta meenutab neid aegu, kui ta oli veel
Ingiga koos.
Mäletad, Ing, seda alleed,
Seda õksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
Suhkrupäie all sina läed.
Järgnevad luuletused on kurvatoonilised ning nukrad. Ta on õnnetu enda elukäigu üle ja
leinab taga häid aegu koos Ingiga.
Selles kogumikus jõuabki ta oma armastusluules kõrgpunkti. Tegemist on väga kirglike,
igatsevate, armupuhanguid täis luuletustega ning on näha, et tegemist ei ole vaid ühekordse
hetkelise armumisega, nagu eelnevalt, vaid millegi püsivaga. Lõpuks on ta leidnud selle
kindla pidepunkti enda elus.
Selle tõestuseks on järgnevad aastad (1925-1932) ta elus kõige viljakamad loomeaastad ning
annaabi.ee 
