Vändra kurttummade koolis oli esimesel aastal õpilaste arv 10-15 piires. Aasta-aastalt see arv kasvas (100 aastat Eesti Kurtide Kooli 1966, 7). 1893.a. avati koolis juba neljas klassikomplekt.). Kindlakäeline oraalne (suuline) õpetus, mis oma mõjutused sai Saksamaalt, domineeris Eestis kuni XX sajandi keskpaigani (R. Toom, http://www.ead.ee/uurimustööd/ Kurtide keeleline variatiivsus kommunikatsioonis). Hiljem võttis Sokolovski tööle õpetajaid, kes oleksid suutelised õpetama kurttummasid. Sokolovski kutsus 1865 aastal Johannes Egloni, kes oli varem töötanud Kanepi kihelkonnakoolis õpetajana. Eglon õpetas kurttummasid ligi 33 aastat. Kuna Eestis puudusid vastavad kogemused, astus Sokolovski kirjavahetusesse kuulsa Saksa kurttummade õpetajaga Hilliga. Sokolovski sai Hillilt palju vajalikke juhtnööre õppetöö korraldamise ja õppeplaani koostamise kohta. 3. oktoobril 1883.aastal leiti, et Vändra ei ole kurttummade koolile sobiv
olemuselt "jutuajamine" leidis L. S. Võgotski teoreetilisel tasemel, aga L. Max (USA) eksperimentaalsel tasandil. Uurijad on leidnud, et kui mõtlemine kujutab endast kuuldamatut kõnet, siis mõtlemise puhul peab ilmnema keele muskulatuuris nn tegevuse vool (impulsid). Vaatamata sellele ei andnud keele biovooluga tehtud katsed mingit konkreetset tulemust: selles närvide poolest rikkas pea piirkonnas tekib liialt palju bioelektrilisi impulsse. L. Max´l tuli teravmeelne idee kasutada katsetes kurttummasid, keda on lapsepõlvest saati õpetatud rääkima kätega. Ilmnes, et mida intensiivsemalt kurttummad mõtlevad, seda rohkem teevad nad sõrmede liigutusi. Neid liigutusi ei ole võimalik märgata füüsilisel vaatlusel, kuid on võimalik registreerida sõrmede muskulatuuri voolu mõõtes. Kerkib küsimus: kellega me räägime siis kui me mõtleme? Kui iseendaga, siis kuidas seda ette kujutada. Selle küsimuse lahendamisel tuleb appi rollist arusaamine. Individuaalsed rollid
annaabi.ee 
