takistuseks osutunud just ülikool, kus enamus ainetest on väga arendavad ja nauditavad, kuid jääb väike osa aineid, mille kuulamist ma naudin, kuid rohked kodused ülessandes mind motiveerida ei suuda ja nende rohkuse tõttu on mul tõenäoliselt suur au ka neljas aasta siin koolis veeta, kuid kuna noorsootöös peab niikuinii ennast pidevalt harima, siis ei pea seda probleemiks, kuid kindlasti ei arva ma, et olen kehvem noorsootöötaja oma kursusekaaslastest, kes varem lõpetavad. Kokkuuvõtteks näen ma ise ennast hea noorsootöötajana ja väärt arengupartnerina noortele, loodan, et seda näevad ka minu ametikaaslased, pean väga oluliseks mitmekesisust töös ja pidevat enesetäiendamist. Seisan nüüd ja ka tulevikus selle eest, et noorte ühiskonnast kõrvalejäämine ei saa olema Eestis suureks probleemiks ja et väheneks ka väljaränne, pean tähtsaks, et noored näeksid oma häid võimalusi kodumaal ja neist saaksid saaksid aktiivsed
usalduslikkus koos luurele minekuks. Meie puhul ( Uno A. ja Kalle K.) on need kindlalt täidetud. Olime aastatel 1966-1971 kursusekaaslased, rühmakaaslased ja toakaaslased ja edaspidi kolleegid-peretuttavad- mõttekaaslased. Kuigi enam kui pool sajandit on kustutanud mälust detailsed üksikasjad, püüan naasta nostalgiaradadele. Esimest loengut ma loomulikult ei mäleta, aga edaspidi olime ikka ka pinginaabrid. Olime sõjaväekarastusega ja vanemad paljudest kursusekaaslastest, võtsime õpinguid suht tõsisemalt kui noored tudengid. Põhjuseta ja kergemeelselt Uno loenguid ega praktikume vahele ei jätnud. Seda kergem ja rahulikum oli eksamiperioodidel. Saime lubade eksamite eel ka kaardimängu. Eksamipäeval reeglina läksime eksamile esimestena. Pabistamine eksamiruumi ukse taga ja pärimine kuidas läks? mida küsiti? jäigi Unol vist proovimata. Õpingutulemuste poolest oli Uno kindlalt esikolmikus. Meenub teadusliku
annaabi.ee 
