Eestlased Soomes. Kas rahva reeturid või hoopis meie saadikud? Keegi ei tea, kui palju neid on. Nad tulevad ja lähevad, sõeluvad üle lahe edasi-tagasi. Räägitakse, et nende taskud rebenevad eurode raskuse all. Avalikkusele on Soomes töötavate eestlaste tulekud- minekud üldjuhul näha reedeti ja pühapäeviti suurel laeval, mida hüütakse orjalaevaks. Suurte kottidega, väsinud nägudega. Väikeste kottidega, õnnelike nägudega. Kantseldatakse lapsi, kurjustatakse nendega, kui nood usinasti soome keelt ei harjuta. Magatakse toolidel ja põrandal. Soomes elab kümneid tuhandeid eestlasi, kes ei sõida igal nädalavahetusel enam Eestisse, vaid näevad Soomes oma kodu. Kas teist või esimest, maitseasi. Eestlastest võib saada Soome suurim vähemusrahva rühm, kelle arvukust hinnatakse kuni 100 000 hingele. Mitteametlikult. Ametlikult on Eesti konsulaadi arvepidamises kirjas, et Soomes töötab 42 000 Eesti kodanikku, kes elavad enam kui kaheksasajas paigas
Ma ei salli end kui kirjanikku... Ma armastan, näete, seda vett, puid, taevast, ma elan loodusele kaasa, ta äratab minus kirge, vastupandamatut tungi kirjutada. Ent ma pole ainult loodusekirjeldaja, ma olen ka kodanik, ma armastan kodumaad, rahvast, ma tunnen, et kui olen kirjanik, siis olen ma kohustatud kõnelema rahvast, tema kannatustest, tema tulevikust, kõnelema teadusest, inimõigustest jne, jne. ja ma kõnelengi kõigest, ruttan, mind kiirustatakse igalt poolt, kurjustatakse, ma visklen siia-sinna nagu rebane koerte küüsis, näen, et elu ja teadus lähevad üha edasi ja edasi, mina aga jään üha rohkem ja rohkem maha, nagu rongile hilistunud talumees, ja tunnen lõppude lõpuks, et oskangi ainult maastikku kujutada, kõiges muus aga olen võlts, luuüdini võlts." Me tunneme Trigorini tegelaskujus ära palju Tsehhovile omast. Ka Tsehhov hindas oma loomingut: "kena, andekas", samamoodi hindab seda Trigorini tegelaskuju