normaalsest evolutsioonist. Seega normaalne on kuritegevuse eksisteerimine, kui see ei ületa selle ühiskonna tüübile iseloomulikku kuritegevuse taset, mida on võimalik kindlaks määrata. Kuritegevuse liiga kõrge tase on see, kui õiguskaitseorganid ei suuda enam tagada endi informeeritust sellest, milliste kuritegude toimepanemist on põhjust teatud rühmituse/isiku poolt oodata ning ei suudeta ka adekvaatselt reageerida kuriteoteadetele (Ginter & Kaugia 1998: 257). Kollektiivse närvi tundlikkusest Durkheim ei käsitle kuritegevust kui indiviidile omast pahelisust, vaid kui ühiskonna tervise faktorit, mis on kõigi ühiskondade tervise faktor. Kuritegevusega nö ärritatakse läbi tekkiva kahju kollektiivset närvi. Erinevatele tegudele reageerimise intensiivsus sõltub ühiskonna kui terviku vastumeelsusest või poolehoiust nende tegude suhtes. Siin on oluline kollektiivsuse tunnetuse ühtsus
kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis). 8. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et kuritegevusevastases võitluses ei saa õiguskaitseasutused piirduda üksnes passiivse kaitsetaktikaga ja kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega. Seetõttu ongi KrMS § 197 lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Kolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et käsitletaval juhul oli kriminaalmenetluse ajendiks nimelt kuriteole viitav teave, milleni jõuti uurimisasutuste ja prokuratuuri ühise ning kooskõlastatud tegevuse käigus. M
annaabi.ee 
