Kuna ka peategelasel olid kõik ta elus toimunud muutused tingitud välisest muutumisest, siis elust võetuna tõmbasin paralleele liklusõnnetusse, tulekahjusse jms sattumisega. Sellise kogemuse läbielamisel võib välimus muutuda just inetuma suunas. Sisemine loomus saab aga peale sellist transformatsiooni arendeda vaid paremuse suunas, mida ei pruugi märgata inimesed ta ümber. Kuigi autor on lähenenud teoses juhtuvale kui paratamatusele, siis minu arvates jääb see kogu lugu kõlama kurbusenoodi varjundil. Üks kurb koht oli minu meelest kui isa oma poja vastu pöördus ning andestamatu vea tegi, visates Gregorit õunaga. Sama saab öelda ka teiste pereliikmete kohta, kes olid väga õnnelikud, kui neile vaid muret tekitav prussakas lõpuks suri. Sellest järelduvalt tuleneb ka teose põhiprobleem pereliikmed ei suutnud võtta kommunikatsiooni puudumisel Gregorit ühte enda seast, pöördudes ta välimuse muutumisel jälkustundega tema vastu
ikka ja alati. Sel hetkel võib isegi tunduda, et Humberti armastus Lolita vastu oligi tõeline, sest korraga on kadunud tema janu noore tüdruku järgi. Hetkeks tundub, et ta armastabki Lolitat, ehk isegi Doloresi. Ta teeb veel viimase katse Lolita endaga kaasa kutsuda ,,sellesse autosse, mida ta nii hästi tunneb" ning minna jälle rändama, kuid Lolita keeldub. Mis on kummaline ja lisab kõigele veel suurema kurbusenoodi on see, et Lolita ei ole Humberti peale sugugi pahane. Aja möödumine ei ole temast teinud kibestunud naist, ta justkui ei olekski üle elanud pilastust ja ärakasutamist ning liiga varakult suureks saamist. Ta vaid ütleb Humbertile, et kui tal oleks valida tema või Quilty vahel, siis valiks ta alati Quilty, sest teda armastas ta tõeliselt, olgugi, et viimane murdis ta südame. Lugeja süda valutab sel hetkel
annaabi.ee 
