Niisuguses maastikus pealetungiga edu saavutamine on küllalt keeruline, eriti kui vaenlane ägedalt vastu paneb. Kalm paraku muutunud olukorraga ei arvestanud ning jättis lahingukäsu muutmata. Seetõttu võib just teda lugeda peamiselt vastutavaks Paju lahingu verise toimumise eest (sellel seisukohal on nii Urmas Salo kui ka Olev Teder). Eesti poolel oli lahinguks rivis kokku 683 meest, 21 kuulipildujat ja kuus suurtükki (Urmas Salo andmetel 900 meest: 600 soomlast ja 300 kuperjanovlast), vastase kahel läti kütipolgul koos vene polgu osadega kokku aga vähemalt 1200 meest ning 32 kuulipildujat (Salo andmetel 800-1000 meest). Punaväelasi toetasid veel neli suurtükki ja soomusrong, mis sai mõisa kõrvalolevalt raudteelt enamlasi oma tulega hästi katta. Eestlaste soomusrong lahingus osaleda ei saanud, sest Pajust umbes 3-4 kilomeetrit põhja pool oli purustatud Tõlliste raudteesild (pildil).
Valga poole. 31.jaanuaril toimus Paju lahing, mis oli Vabadussõja üks tähtsamaid lahinguid. Kuulamata teiste arvamusi, suundus Kuperjanov koos oma salgaga Paju mõisa peale, mida kaitsesid läti kütid. Kuperjanovlaste õnneks tulid appi soomlased, kes andsid ägedat vastupanu. Lahingu lõpupoole sai laskemoon otsa ning võideldi käsitsi, meie õnneks saavutasime suurte kaotustega võidu. Eestlased ja soomlased kaotasid surnute ja haavatutena 156 võitlejat, neist 82 kuperjanovlast. Lahingu käigus sai haavata ka Kuperjanov, kes hiljem suri Tartus laatsaretis. Paju mõis oli Valga linna kaitse võti. Tänu Paju mõisa vallutamisele võideti 1. veebruaril Valga linn, kust saadi suur sõjasaak. Nüüd tuli Lääne-Eestisse vägede ülemjuhata Laidoner, kes nimetas partisanide pataljoni ametlikult Kuperjanovi pataljoniks. Nähes Eesti tugevust lõunarindel, peatas punaarmee ülemjuhata Jukums Vacietis edasitungi Lätis, Leedus ning Valgevenes ja suunas
annaabi.ee 
