Raschky. Suure väärtusega on ka tänaseni säilinud tammepuust annetustepakk, kaetud raudvitstega ja mitme tabalukuga suletav. Kunstimälestisena hoitakse kirikus väikest puidust altari krutsifiksi 15. sajandist. Omapärane ja huvipakkuv on ka altaripiibli must sametkate, millele on kalasoomustest tehtud lambakujuline mosaiik. Karja kiriku suureks väärtuseks on realistlikult teostatud suured skulptuurigrupid võidukaare piilareil, mis on sarnased Gotlandi talupoeglikule kunstitraditsioonidele. Lõunaeeskoja ukse kohal asub varem portaali kohal olnud raidreljeef ,,Kolgata". See kujutab stseeni piiblist: keskel ristilöödud Kristus, vasakul Neitsi Maarja, paremal Ristija Johannes. Huvitav on pikihoone vöödekaart toetava seinapiilari kaunistus põhjakapiteelil. Keskel näeme klatsijuttu rääkivat naist, kelle haarab oma haardesse pikaküüneline kurat, viies naise hinge põrgusse.
Mõiste impressionism tuleneb Claude Monet' maalist ,,Impressioon. Päikesetõus", mida eksponeeriti 1874. aasta grupinäitusel. Vanamoodsate vaadetega kunstikriitikud kasutasid seda sõimusõnana rühma kunstnike kohta, kes olid rahulolematud kunsti arengu suhtes, vastustasid akadeemilist ning püüdsid luua elusamat kunsti. Uuendajad taotlesid õigupoolest tõelisuse täiuslikku kujutamist ning olid seeläbi omal kombel kunstitraditsioonidele truud. Nende arvates pidid värvid ja vormid olema edasi antud nii, nagu me neid näeme, mitte nii, nagu neid on ratsionaalse mõtlemise toel maalima õpitud. Impressionistide saavutuseks oli kindlate kontuuride hägustamine ning särava valguse ja varjude kirevuse püüdmine pildile. Samuti ei seganud nad enam paletil värve, vaid kandsid selle lõuendile väikeste täppide või joontena. Taotletus visuaalne tervikmõju tekkis alles läbi optilise efekti vaataja silma võrkkestal.
vastumeelsuse iga- Nõukogude Eesti kunstielu jagunes kaheks - sündis kaks koolkonda. Tallinna ja Tartu koolkonnad- Tartu kunstnikud viljelesid tehniliselt kõrgtasemelist kunsti ning vältisid päevakajalisi teemasid, jäädes vaikeludes, loodus- ja linnatemaatikas suurelt osalt truuks 1930. aastate kunstitraditsioonidele - ja said kaela süüdistuse formalismis. 1956. aastal hakkasid vangistusest tagasi tulema kunstiõpingute ajal arreteeritud kunstnikud, kes 1960. aastal korraldasid näituse, mis äratas ametivõimudes kahtlusi. Selle vaimseks juhiks oli Ülo Sooster, kes pärast Moskvasse siirdumist kujunes impulsside andjaks ning Eesti ja Moskva kunstnike koostöö vahendajaks. Seevastu olid Tallinnas hariduse saanud nooremad kunstnikud valmis uute kunstivooludega kaasa minema. 1959. ja 1960
annaabi.ee 
