pöördub kunstnik hoopis triviaalse poole. Postmodernism on uus võimutahtele vastu panemise vorm. Nõukogude Liidu sots-art tekkis modernismi võidu tingimustes, ei loonud enese kohta illusioone. Teadvustab, et kunstikavatsus on ikkagi võimule suunatud. Lääne kunstniku turg on Nõukogude Liidu kunstniku võim, sellele ei saa end vastandada. Nõukogude valitsejates on kunstniku alter ego. Sots-art'i kunstnikud ei salga, et nende kunstipraktika algläte on kunstilise intensiooni ja võimutahte samasus. Demonstreerivad seni varjatud olnud sugulust. Selle kirjatöö ülesanne on seletada ja interpreteerida stalinismi kunstieksperimenti ja selle reflekteerimise kogemust. Stalinlikku kunsti vaadeldakse enne avangardi ja siis postutopismi/sots-arti raamides. Ajaloofakte ei kirjeldata, sest need on ainult evolutsiooni sümptomid. Historiseerimine tähendab püüet
kunstimaailma süsteemide koguhulk. Ainus, mille juurde Dickie on veel kindlaks jäänud, on väide, et kunstiteoseks olemine on teatud staatus. Dickie seisukohtade pidev muutmine ja uute teooriate esitlemine, mis kohati lähevad ka vastuollu tema eelnevate seisukohtadega, tekitab lugejas umbusaldust teoreetiku pihta. Ka ilmneb viimases lõigus autori seisukoht, mis pigem ei ühti Dickie omadega. Olgu öeldud, et kunstipraktika kui süsteemi punktid, mis Dickie välja tõi, on siiski autorile vastuvõetavad ja mõjuvad. Kokkuvõtteks teeb Margit Sutrop kõiki eelnevalt väljatoodud uurimusi arvesse võttes järelduse, et kuigi kunsti intitutsionaalne definitsioon eeldab, et öeldakse mis on kunst, satub intstitutsionaalne kunstiteooria ka ise pidevalt selle koha pealt kimbatusse. Analüüsi tulemusena võib öelda, et kõiki need katsetusi kunstidefinitsiooniks võiks vaadelda
juveele ja paljut muud, loobus ta sellest formuleeringust. 1984. aastal ütleb ta, et kunstiteos esitatakse kunstimaailma publikule, kes on mingil määral ette valmistatud selle mõistmiseks. Aga mida tähendab kunstiteost mõista, sellest ei lausu ta sõnagi. Ilmneb, et kuigi Dickie räägib kunstist kui praktikast, kus teatud konventsioonide ja reeglitega on sätestatud kunstniku ja 1659 Mis on kunst? publiku rollid, pöörab ta tegelikult tähelepanu ainult ühele kunstipraktika aspektile -- kunsti loomisele, püüdmata öelda midagi olulist kunstiteoste vastuvõtu kohta. Tema institutsionaalne kunstiteooria tegeleb vaid küsimusega, kuidas artefaktid saavad kunstiteose staatuse. Õigus on Stephen Daviesel (1991: 78-114), kes nimetab Dickie institutsionaalset kunstiteooriat "protseduuriliseks" teooriaks, mis defineerib kunsti selle protseduuri kaudu, kuidas artefaktid saavad kunstiteose staatuse.2 Ent väide, et kunst on sotsiaalne praktika, ei maksa
ehk põhiprobleemide ja meetodite poolest. On olemas näiteks: analüütiline esteetika (Beardsley, Dickie, Danto, Sibley), eksistentsialistlik esteetika (Sartre, Heidegger), feministlik esteetika (Felski, Battersby), fenomenoloogiline esteetika (Ingarden, Merleau-Ponty), marksistlik esteetika (Adorno, Lukacs, Stolovits), pragmatismi esteetika (Dewey, Shusterman). 4. Iseloomustage analüütilist esteetikat! Filosoofia esteetika kui analüütiline esteetika: kunstipraktika põhimõistete loogiline ja mõisteline analüüs (sageli tarvilikes ja piisavates tingimustes), argumenteeriv-põhjendav, kirjutamisstiil mitteretooriline ja mitteilukõneline, terminite ja teeside selge määratlemine ja formuleerimine, dialektiline ülesehitus (väide-vastuväide-parandatud väide). Filosoofilise esteetika aine ehk põhiprobleemid on läbi ajaloo olnud seotud kolme ,,nähtusega": ilu (ja selle
analüüsib ja uurib seda sellisena nagu ta on. Uurib mitmeid erinevai tõlgendusi. Kunstiesteetika deklareerib kuidas tuleks kunsti teha, kogeda; mis on “õige,” “tõeline” ja hea kunst. Kutsub üles muutma suhtumist kunsti. 3)Isiklik – kuidas “mina” (nt kunstnik) asja näen/teen. 4)Varjatud – põhineb mitmesugustel filosoofilistel, ideoloogilistel jms eeldustel, mis on harva selgesõnaliselt formuleeritud. 6. Millega tegeleb analüütiline esteetika? 1) Kunstipraktika põhimõistete loogiline analüüs (tarv. ja piis. tingimused) 2) Argumenteeriv-põhjendav 3) Kirjutamisstiil mitte-retooriline, mitteilukõneline 4) Terminite ja teeside selge määratlemine ja formuleerimine 5) Dialektiline ülesehitus: väide-vastuväideparandatud väide 7. Kuidas jaotab Santayana kirjutusi ilu kohta? Ilu kohta kõik võib jagada kahte rühma: esimese on kirjutised, milles filoosofid on esteetilisi tõsiasju tõlgendanud metafüüsiliste printsiipide
Ei ütle, kuidas tuleks kunsti teha, vaid analüüsib ja uurib seda sellisena nagu ta on ja selle erinevaid tõlgendusi. Kunstieetika ütleb, kuidas tuleks kunsti teha, kogeda; mis on õige, tõeline ja hea kunst. Kutsub üles muutma suhtumist kunsti. Isiklik kuidas mina asja näen-teen, varjatud põhineb erinevatel filosoofilistel, ideoloogilistel jms eeldustel, mis on harva selgesõnalised. 6. Millega tegeleb analüütiline esteetika? (tooge kaks selgitavat näidet) Kunstipraktika põhimõistete loogiline analüüs(tarvilikud ja piisavad tingimused), argumenteeriv-põhjendav, kirjutamisstiil mitte-retooriline ja mitte-ilukõneline, terminite ja teeside selge määratlemine ja formuleerimine, dialektiline ülesehitus:väide-vastuväide- parandatud väide. 7. Kuidas jaotab Santayana kirjutisi ilu kohta? Esimeses on kirjutised, milles filosoofid on esteetilisi tõsiasju tõlgendanud metafüüsiliste
b) liigsetest üldistustest c) alusetust eeldusest, et kunst omab filosoofiliselt huvitavat olemust Seda iseloomustab hoolas argumenteeritus, lingvistline analüüs, väidete kontrollimine näidete abil, väidetest tulenevate loogiliste järelduste kindlakstegemine. Koos ühiskondlik-ajaloolise praktika arenemisega ja inimteadmiste üldise progressiga laieneb esteetika aineks olevate esemete ja nähtuste ring, muutub ka arusaamine nendest. 1) Kunstipraktika põhimõistete loogiline analüüs (tarvilikud ja piisavad tingimused) 2) Argumenteeriv-põhjendav 3) Kirjutamisstiil mitte-retooriline, mitteilukõneline 4) Terminite ja teeside selge määratlemine ja formuleerimine 5) Dialektiline ülesehitus: väide-vastuväideparandatud väide 7. Kuidas jaotab Santayana kirjutisi ilu kohta? 1) kirjutised, milles filosoofid on esteetilisi tõsiasju tõlgendanud metafüüsiliste