Adamson-Eric (Erich Carl Hugo Adamson) sündis 18. augustil 1902. aastal Tartus. Adamson-Ericu nimevormi hakkas ta kasutama 1920. aastate lõpul. Ta oli eesti kunstis üks silmapaistvamaid loomingulisi isiksusi. Kõige rohkem tegeles ta maalimisega, kuid ta oli ka väga mitmekülgne tarbekunstnik. Ta looming on isikupärane ja elegantne, sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Oluline oli ka Adamson-Ericu osa kunstipedagoogina ning kunstiinstituudi ja tarbekunstikombinaadi ,,Ars" organiseerijana sõjajärgseil aastail. 1921. aastal astus ta kunstikooli Pallas, kuid õppetööst ta osa ei võtnud, ning pallaslaseks teda lugeda ei saa. 1923. aastal sõitis Adamson-Eric Berliini tarbekunsti õppima. Peale seda sõitis kunstnik 1924. aasta kevadel Pariisi, kuhu ta jäi kaheksaks aastaks pidama. Kahekümnendate lõpu poole kujunes valitsevaks zanriks natüürmort. Sageli olid need ülaltvaates
etüüdide ja visandite hulk ulatub ligemale tuhandeni. Seda materjali on kunstnik hiljem viljakalt kasutanud oma illustratsioonides ja maalides. Ta on ,,kirja pannud" just selle olulise, mida on võimalik hiljem kasutada. Pärast fasistlike okupantide väljakihutamist Eesti NSV piiridest 1944. aasta sügisel pöördus E. Okas tagasi kodumaale. Maali- ja graafikakunsti valdkonnas ootab kunstnikku avar tööpõld. Paralleelselt loomingulise tegevusega alustab ta samal aastal tööd ka kunstipedagoogina Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis maali, kompositsiooni, joonistamise ja graafika kateedrites. 6 1947. aastal valmib E. Okasel koos kunstnike E. Kitse ja R. Sagritsaga RAT ,,Estonia" laemaal. Laemaalil on käsitletud nelja teemat. Üks osa maalist kajastab võidu motiivi- Eesti rahvuskorpuse saabumist kodumaale. Kolmandaks motiiviks on põllumajandus.
Võrreldes varasemate saksa kunstiõpetajate joonistustundidega oli Tallinnasse nüüd tekkinud midagi sootuks uut: sisuliselt oli tegu eesti esimese kunstiõppeasutusega. Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904. a. sügisel üüriti suurem korter,kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi, sellele lisaks oma toad. Need olid Laikmaale väga hoogsad, sisukad ja tegevusrikkad ajad nii kunstipedagoogina kui ka loova kunstnikuna. Laikmaa regulaarsed kunstikursused ei sarnanenud mõistagi kooliga selle tavalises mõistes - polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada
Tööd alustati sügisel seitsmeteistkümne õpilasega, pärast aastavahetusel toimunud edukat õpilastööde näitust lisandus veel viis uut. 1904. a. sügisel üüriti suurem korter Niine tänava alguses Kotke majas, kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi, sellele lisaks oma toad. Maja asus vastu Rannavärava mäge, akendest avanesid ilusad vaated lahele, vanalinnale ja Toompeale. Need olid Laikmaale väga hoogsad, sisukad ja tegevusrikkad ajad nii kunstipedagoogina kui ka loova kunstnikuna. Ateljeekoolis õppimine oli tasuline, kuid et tõsiste eeldustega noored rahapuuduse tõttu kõrvale ei peaks jääma, kehtis viimastele nn. priikool. 1904. a. sügisest tõusiski eestlastest õpilaste osatähtsus ja nad said ateljeekoolis valdava koha, vastavalt sellele pääses ikka selgemini maksvusele ka rahvuslik meelsus. Sellest aga ei sugenenud mingit sallimatust: sakslastest õpilasi ei peletatud eemale, vaid koheldi samavõrdselt eestlastega. Laikmaa
annaabi.ee 
