Saksa eeskujul rangelt siple ja rõhke loendav korrapärane luule. Tema rahvuslik enesemääratlus, tema eestlus oli ,,haritud, mõtleva, filosofeeriva isiksuse teadlik valik". Friedrich Robert Faehlmann(1798-1850) Üks Õpetatud Eesti Seltsi (1838) algatajaid. Eesti kirjanduses oli F esimene, kes hakkas rahvaluulet kasutama kirjandusteoste algmaterjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Ta oli arst, eesti keele uurija ja kauaaegne ÕES-i esimees. Looming Luuletused, jutud ja kunstimuistendid. F rõhutas eesti keele paindlikkust, rikkust ja selle kõnelejate kultuurivõimelisust. F on loonud kaks pikemat eestikeelset luuletust- oodi ,,Suur on, Jumal, su ramm" ja värssdialoogi ,,Piibu jutt"- ning kümmekond epigrammi. Kõik F luuletused on kirjutatud antiiksetes värsimõõtudes. ÕESi kalendri lisadesse jutte kirjutades pidas F silmas valgustuslikke eesmärke. F loomingu tähtteosed on müütilised muistendid ,,Emajõe sünd", ,,Vanemuise laul", ,,Keelte keetmine", ,,Koit ja
Tekkisid ka põllumeeste seltsid ning laulu- ja mänguseltsid. 1872. aastal loodi üle-eestiline organisatsioon Eesti Kirjameeste Selts, mille esimeseks presidendiks valiti Jakob Hurt, kelle juhtimise all tegutseti edukalt eesti keele uurimise, nn. uue kirjaviisi (see on meil kasutusel tänini) propageerimise, raamatute kirjutamise ja vanavara korjamisega. Friedrich Robert Faehlmann kogus, uuris ja töötles eesti folklooriainest, temalt pärinevad mitmed kaunid kunstimuistendid (nt. ,,Koit" ja ,,Hämarik"). Temalt pärineb ka eepose koostamise idee ja selle esimene kavand. ,,Kalevipoja" kirjapanijaks sai Faehlmanni sõber Friedrich Reinhold Kreutzwald. Kreutzwald tegi ka tõlketöid ja avaldas populaarteaduslikku ajakirja. Johann Voldemar Jannsenilt ilmus üle 220 lühema või pikema jutu, lisaks luuletused ja ajaleheartiklid. Jannsen oli ka paljude koorilaulude originaalsete või tõlgitud sõnade autor, nende hulka kuulub hiljem rahvushümniks kujunenud.