suuliselt, nagu tol ajal kombeks. Homerose luule pole monotoonne või piiratud, seda ei keele ega tegevuse puhul. Vastupidiselt on tema luuletused jätnud hoopis ammendamatu ohtruse mulje. Teose esimese osa, ehk esimesest kuni kaheteistkümnenda lauluni, on kreeka keelest eesti keelde tõlkinud Anna Öpik. Kogu eepose on kreeka keelest tõlkinud ning järelsõna lisanud August Annist, seda kahes jaos ning Eesti Riikliku Kirjastuse läbi. Lisaks sellele on Ervin Roos koostanud teosest sisulise, kunstikriitilise ja tekkeloomulise analüüsi. „Odüsseia“ põhjal luuakse tänapäevalgi erinevaid filme, lühijutte, poeeme, muinasjutte, näidendeid jne. See on teos, mis vaatamata uutele ning värsketele lugudele ei ole siiani unustustehõlma vajunud. „Odüsseia“ põhiline panus tänapäeva lõunamaade kultuuri on olnud selle viis anda edasi kunagisi väärtusi. Tänu antud teosele teavad inimesed, mida austasid ja pidasid oluliseks nende kunagised esivanemad.
Taju saab arendada harjutades erinevaid mõttekäike: osutada objekti mitte-esteetilistele omadustele, siduda esteetilisi ja mitte-esteetilisi karakteristikuid, võrrelda ja meenutada objekte teiste asjadega. 5. Sibley maitseteesi on kritiseeritud, kuna on olemas hulk esteetilisi mõisteid, mis ei nõua väljaõpetatud maitset: näiteks terav heli ja värvigamma eredus. Teisalt nõuab osa esteetilisi mõisteid head väljaõpetatust, mistõttu ei saa maitsevõimet postuleerida. 1. Kunstikriitilise tõlgendamise juures eristatakse kahte liiki tõlgendusi: sügavat ja pindmist ning semantilist ja kategoriaalset. Sügav tõlgendus käsitleb teost mingi teooria võtmes, pindmine tõlgendus käsitleb teost looja vaatepunktist. Esimese puhul tekib küsimus, kas see on "päris" tõlgendamine või vaid teose sobitamine mõne teooriaga? Looja vaatepunkti tunneb aga kõige paremini kunstnik ise ja kui uskuda, et on vaid üks õige tõlgendus, siis võib seda teada vaid kunstnik ise. 2
hinna mõttes) 3. Milles seisneb illusionism kunsti hindamises? Illusionismi järgi meile üksnes paistab, et hindav kunstikriitika on loomult põhjendava ja argumenteeriva struktuuriga. Levinud arusaama järgi sisaldab hindamisprotsess väärtusotsustust („x on hea”), põhjendit („sest x-l on omadus P), üldist väidet ehk normi („iga teos, milles on P, on pro tanto hea”) ning eeldust, et põhjendid on deskriptiivsed ja võlgnevad oma kunstikriitilise kasulikkuse ja relevantsuse seotusele normiga. 4. Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida? Tavaliselt kaasneb partikularismiga (nagu ka illusionismiga) usk eetiliste ja esteetiliste hinnangute asümmeetriasse (reeglid on moraalis, aga mitte kunstis) ning eeldus, et printsiipide leidumine teeks kunsti hindamise mehaaniliseks protseduuriks. Partikularismi printsiibieitus esineb kahes vormis, vastavalt sellele, kas eitatakse tugevaid (mingi omadus, mis teeb
kogun kunsti, tegeleb ise kunstiga, sponsoneerin kunsti. 2. Iseloomustage hindamist kui väärtuse tuvastamist. ,,ma hindan kunsti" tähendab ,,ma tuvastan teose väärtust". ,,ma hindan selle teose täielikult läbikukkunuks". Hindamine selles mõttes tipneb reeglina + ja hinnangu langetamisel. Hinnangu aspektid objekt(teoste tsükkel, tervik, osa), absoluutne komparatiivne(miski on parem kui teine), eksplitiitsus implitsiitsus(avalikult väljendatud või vihjatud kunstikriitilise teksti poolt), väärtuse liik(esteetiline, moraalne jm või üksikväärtus või väärtuste summa). 3. Milles seisneb illusionism kunsti hindamises? Vastavalt illusionismile kriitik mitte kunagi ei viita teose omadustele kui tegeleb kriitika ülesandega. Selle asemel annab kriitika juhised teose vaatlemiseks. Kriitik kasutab ainult kriitilist keelt kui vahendid, et vaatlejad näeksid teost teatud viisil ja mille kohaselt saaks tööd korralikult hinnata. 4
puutuv): Esteetilised omadused nõuavad vahetut tajumist. Erinevalt moraaliotsustustest, peavad esteetilised väärtusotsustused tuginema objektide eneste otsesele kogemisele (the acquaintance principle) (Wollheim 1992). 4. Milliseid funktsioone on kunstiteose vahetule kogemisele omistatud? Näiteks kahe eelmise küsimuse vastust annab siia alla paigutada kui vaja. Vahetule kogemisele omistatud mitmeid funktsioone: 1."õigeks elamuseks" 2.Tõlgendamiseks/hindamiseks 3.Kunstikriitilise teksti mõistmiseks 4.Kunstikriitiliste erimeelsuste lepitamiseks NB! Mõnikord rõhutatakse seoses kunstikogejaga, teisalt seoses kunstikriitikuga. 1. Kunstielamus: Kaks vormi: 1)et kunstiga lävimine oleks elamuslikum. 2)et elamus oleks "õige" (on ta siis parem või mitte). "Õige kunstielamuse allikaks on ikka teos ise, kus maali formaat, iga pintslitõmme ja värvilaik loovad erilise atmosfääri, mida ei vahenda ükski trükipilt." Aino Kartna (1991). 2
annaabi.ee 
