Kuningas Arthuri lood Arthur oli kuulsa ja ülla kuninga Utheri ja Cornwalli suursuguse daami Igraine poeg. Kuningas Utheril oli nõuandja Tark Merlin , kelle abita ta ei oleks oma vaenlasi võitnud. Kui neile oli poeg sündinud , tõi see kaasa suurt piina. Merlin ennustas Utherile, et ta jääb haigeks ja sureb palaviku kätte , siis aga satub tema poeg Arthur, kõigi õigete brittide lootus , surmaohtu, sest paljud vaenlased tahavad teda tappa. Nii lasi Uther oma poja Merlinil viia kindlasse varjupaika kuni meheikka jõudmiseni .Arthur sai kuningast , kui oli seda tõestanud . Ta tõmbas välja kivist mõõga kus oli kirjas ,et see kes selle mõõga kivist välja tõmbab,on Britannia õigupärane kuningas.Paljud mehed püüdsid ,kuid ainult Arthur suutis seda.Nii sai Arthur teada , et ta polegi õilsa sir Hectori poeg.Nii algasid seilused Britannias
meeleldi säästame. Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik neli olid pooleldi kollastes, pooleldi valgetes riietes ja ainult riide materjal oli igaühel erinev. Esimene oli riietatud kuld- ja hõbebrokaati, teine siidi, kolmas villasesse, neljas linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk, teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal, neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide alumiselt äärelt -- minu nimi on Aadel; siidriidelt -- minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt -- minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt -- minu nimi on Põllutöö. Kahe meesallegooria sugu oli igale nupukamale vaatlejale selge nende lähemaist riideist ja 1
Cervantese kangelase täpne koopia, kellega me teda nii õnnelikult võrdlesime, kui meie ajaloolasekohustused tegid vajalikuks tema portree visandamise. Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga naeratust solvamiseks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta kätt alati 10 rusikas ja haaras mõõgapideme järele kümme korda päevas. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka 11 nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratava välimusega mõõk ja mõõga kohal vaikus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvatust maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest ei hoolinud, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii püsis ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuna ja puutumatuna kuni õnnetu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
