joonitamisest tunnen vaid rõõmu. Teadsin kohe alguses, et tulen sellega toime. Teema Valisin temaks suure vana puu, see on kokku teibitud üheksast A3-st. Puu joonistamiseks sain inspiratsiooni ühest kunstitunnis vesivärvidega tehtud tööst. Mõtte, et iga paberileht eri tehnikaga täita, nuputasin ma välja siis, kui puu alles tegemisel oli. 3 Vesivärv e akvarell Vesivärvide sideaine koosneb põhiliselt kummiaraabikust ja värvi pigmendist. Neid müüakse tahkel või vedelal kujul. Tahket värvi tuleb pehmendamiseks niisutada, vedelad värvid nõuavad samuti vett, kuid nende lahjendamine on palju kergem. Akvarellimistehnika on näiliselt lihtne. See koosneb põhiliselt märjale pintslile värvi võtmisest, selle paberile kandmisest ja värvi ,,venitamisest" , lisades üha suurenevaid veekoguseid, et saavutada tooni hajuvus tumedast heledaks. Hajutamise lõpuks on
neid ka lahti leotada. Veidi ajalugu Kunstküünte tegemine tuleb kaugest minevikust, nagu tänapäevalgi, ei olnud ka varem kõikidel naistel looduse poolt antud ilusad ja tugevad küüned. Igal ajastul on naised kaunistanud oma küüsi. Hiinas kasutasid naised erinevaid värve: hõbedat, kulda ning veidi hiljem ka punast, musta ja valget - peamiselt sümboolikaid nende värvidega. Küünte värvimiseks kasutati keerulisi segusid. Need koosnesid zelatiinist, munavalgest, vahast, kummiaraabikust. Hiinast on tulnud meile mood kasvatada pikad küüned. Seda luksust võisid endale lubada väga rikkad ja nooblid inimesed. Vältimaks küünte murdumist, mis olid kasvanud 10-13 cm pikkuseks, kaeti neid bambusest tehtud plaatidega, mis kaunistati vääriskividega ja looduslike lilledega. Egiptuses 1964 a. leiti Niankhanumi ja Hanumhotepi haud. Need inimesed olid Vaarao Nusera küünte hooldajad. Teisisõnu olid nad maniküüri meistrid.
Sääraselt tehtud pilte tuli vaadata vastu valgust või projektori abil, neid ei saanud paljundada ning nad olid võrdlemisi kallid. Sellele vaatamata müüdi neid kuni 1930. Aastateni, mil tuli turule värvifilm. Esimesed värvifilmid olid sisuliselt ,,tärklisetehnoloogia" edasiarendused, kasutades sedasama aditiivset värvisünteesi. Lumiere`id asendasid tärkliseterad õllepärmitolmuga, mis oli peenema struktuuriga ning paistis paremini läbi, Agda aga kasutas kummiaraabikust terasid. ( Kaljund 2010) Murrang tuli mõned aastad hiljem, kui Kodak ja Agfa hakkasid tootma mitmekihilist värvifilmi, kus värve jäädvustati subtraktiivse meetodiga. Sellised värvifilmid on müügil tänapäevani. ( Kaljund 2010) Kaasaegne digitaalfotograafia ei erine oma olemuselt kuigi palju sajandivanusest värvipildistamine toimub ka tänapäeval enamasti läbi kolmevärvilise niinimetatud Bayeri filtri, nii et iga kujutis jäädvustatakse tegelikult kolme halltoonides pildina
annaabi.ee 
