Kümme väikest neegrit Agatha Christie Telefon heliseb ja saan väljakutse. Tean vaid praegu nii palju, et sündmuspaik asub Neegrisaarel. Saarele jõudse leiame eest 10 laipa. Toime on pandud perfektsed mõrvad. Mitte ühtegi otsest viidet mõrvarile. On vaid luuletus, mille järgi mõrvar tõenäoliselt tegutses ja grammofoniplaat süüdistustega. Neid inimesi ei saanud aga seaduse ees süüdi mõista. Mõrvar oli kohtumõistmise enda kätesse võtnud. Külalistena saabusid saarele 8 järgmist isikut: E.G.Armstrong, Emily Brent, W.Henry Blore, Vera Claythorne, Philip Lombard, J.G.Macarthur, A.J.Marston, Lawrence John Wargrave
Kümme väikest neegrit Agatha Christie Telefon heliseb ja saan väljakutse. Tean vaid praegu nii palju, et sündmuspaik asub Neegrisaarel. Saarele jõudse leiame eest 10 laipa. Toime on pandud perfektsed mõrvad. Mitte ühtegi otsest viidet mõrvarile. On vaid luuletus, mille järgi mõrvar tõenäoliselt tegutses ja grammofoniplaat süüdistustega. Neid inimesi ei saanud aga seaduse ees süüdi mõista. Mõrvar oli kohtumõistmise enda kätesse võtnud. Külalistena saabusid saarele 8 järgmist isikut: E.G.Armstrong, Emily Brent, W.Henry Blore, Vera Claythorne, Philip Lombard, J.G.Macarthur, A.J.Marston, Lawrence John Wargrave
Dore piibli eest? Ometi oli Mary sel viisil kaks piiblit omandanud; see oli kaheaastase kannatliku töö vili. Ja üks saksa päritoluga poiss oli saanud neli või viis piiblit. Kord ütles ta peast kolm tuhat salmi vahetpidamata; kuid see pingutus oli liiga suur tema vaimsetele võimetele ja sellest päevast peale ei olnud ta idioodist palju parem -- tõsine õnnetus koolile, sest pidulikel juhtudel, külaliste ees, oli inspektor alati selle poisi välja kutsunud ja lasknud tal (nagu Tom ütles) «laiutada». Ainult vanemad õpilased suutsid oma pileteid hoida ja niikaua selle igava töö juures püsida, kuni nad piibli said. Seepärast oli selle autasu andmine harukordne ja tähelepanuväärne sündmus; edukas õpilane oli sel päeval nii tähtis ja silmapaistev, et iga teise õpilase rinnas lõi leegitsema uus auahnuselõke, mis kestis sageli paar nädalat
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!» «Saturnalitias mittitnus ecce nuces.»* «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete ülekuube-dega!» «Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny läänimõisa eest linnale kinkis.» «Maha meedikud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
