vaimset ja materiaalset traditsioonidest kantud loometegevust, mis on seotud pärimuskultuuri edasiandmisega. Rahvuskultuur on kultuuri vorm, kus kultuurilised sümbolid on tihedalt seotud just konkreetse paiga ja selle asukatega, kus praktiliselt puuduvad ümbritseva suhtes autonoomsed, sõltumatud sümbolid. Esimesed, kes hakkasid meie kultuuriruumis selle vastus huvi näitama, olid juba eespool mainitud estofiilid. Aarelaid (1998) on rahvakultuurina käsitlenud kultuurivorme, mis pole seotud professionaalse (elukutselise, ametialase) tegevusega ega ole elatusvahendiks, vaid millega inimesed tegelevad oma vabast ajast ja vabast tahtest. 2.1 Rahvuskultuuri ärkasmisaja järgne areng Ärkamisajal sai alguse traditsionaalse külaühiskonna lagunemine. Samuti vähenesid oluliselt sakslaste osatähtsus kultuurpoliitilikas. 1905.--1907. a aset leidnud sündmused, kui ka revolutsioon, avaldasid sügavat mõju ühiskonna üldisele vaimsusele. Rahvas
saavutusi. Vastanduvad kõrgkultuur ja rahvakultuur, eliit suhtub põlglikult lihtrahvasse. Kultuur on vähemuste hoida ning tuleb ära hoida nn masside mässu, mille anarhistlik jõud häsitaks kõrgkultuuri (Matthew Arnold). Elitaarse kultuurikonseptsiooni kriitika suuna eestvedajaks sai peale II MS Birminghami koolkond, kes andis kultuurile laiema tähenduse. Koolkond seadis eesmärgiks uurida kõiki kultuurivorme. Kultuur sai igasuguse (tähendusliku) inimtegevuse üldnimetajaks. Kultuur muutub “tavaliseks”. 1970.-1980. aastate üheks kaalukamaks kultuurimõtestajaks peetakse ameerika antropoloogi Clifford Geertzi, kes võrdleb kultuuri tekstiga, mis koosneb kultuurisõltelistest sümbolitest, mida antropoloog peak püüdma “lugeda” ja tõlgendada - neid “tihedalt kirlejdama”. Sellist kultuurikäsitlust võib nimetada semiootiliseks
Teadvustamata, kuid ranged reeglid. Kultuur ei saaks toimida, kui (kõik) reeglid oleks teadvustatud. Samas teadvuse tasandil teised seletused, mida kaldutakse esitama teoreetilistena. Sama nt. viisakusteooriate puhul: viisakushinnangute (tekke)mehhanismide asemel kaldub teooria kirjeldama teadvustatud (sageli etiketiõpikutes fikseeritud) viisakusnorme. Kultuur: mitte lõpp-produkt, vaid protsess, pidevaid vaidlusi tekitav väli Foucault: kultuurivorme ei saa võtta kui sabloone või väliskujusid, mis meelelistele andmetele teatavad vormi annavad (vrd Kant), vaid nad kujutavad enesest formatsioonireegleid ühendavad eneses eri tasandite kollektiivsed ideed vastavate ühiskondlike praktikatega. Seejuures ei ole praktika ideedele allutatud, vaid ideed on praktika (sh teoreetilise) toimemehhanismid. Diskursused: praktikad, mis moodustavad süstemaatiliselt objekte, millest nad räägivad. Nt
▪ Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti. ▪ Erinevalt loodusteadlastest mõtleb ajaloolane paratamatult kujutluspiltides, ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata ◦ Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku “elu-, mõtte-, tavade, teadmiste ja kunstivorme”. Kusjuures ajalugu ise on üks kultuurivorme: “Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust”. • Üldisi lähtekohti: ◦ “Kultuuriajaloo objektiks on kultuur, ja selle äärmiselt tänapäevase mõiste (…) määratlemine jääb alati lõpmata vaevaliseks. (…) Kultuuriajaloolane võib muidugi piirduda konkreetsete küsimuste esitamisega teatud kultuurinähtuste kohta, ent „vastused
tarbijavabadusega (Keller & Kalmus 2009). Läänelik tarbijakultuur hakkas Eestis arenema 1980-ndate lõpus (Keller & Kalmus 2009). Peale Nõukogude Liidu lagunemist täitis turumajandus kiiresti poeletid kõikvõimalike kaupadega ning andis võimaluse Nõukogude ajal kroonilise defitsiidi all kannatanud inimestele võimaluse tarbida kõike soovitud asju ühel tingimusel selleks, et tarbida, peab olema raha. 1990-ndad tõid kaasa uusi kultuurivorme nagu reklaam, bränding ja "soppamine" ning alates 1995-1997 võib rääkida nihkest tarbimise esteriseerumise, postmaterialiseerumise ning tarbijakultuuri rafineerituse poole (Keller 2004). Tänaseks võib öelda, et Eesti tarbijakultuur on jõudnud teatud küpsuseni (Keller & Kalmus 2009). Eesti inimestel on võimalik osaleda tarbijakultuuris samadel tingimustel nagu kõigil teistel Euroopa Liidu elanikel. Raudse eesriie kadumine annab võimaluse olla globaalne tarbija, nii
ühendavad ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga. 1) Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti. 2) Erinevalt loodusteadlastest mõtleb ajaloolane paratamatult kujutluspiltides, ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata. Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku ,,elu- ,mõtte-, tavade, teadmiste ja kunstivorme". Kusjuures ajalugu ise on üks kultuurivorme ,,Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust". Kultuuriajaloo käsitlus "Kultuuriajaloo objektiks on kultuur, ja selle äärmiselt tänapäevase mõiste (...) määratlemine jääb alati lõpmata vaevaliseks. (...) Kultuuriajaloolane võib muidugi piirduda konkreetsete küsimuste esitamisega teatud kultuurinähtuste kohta, ent ,,vastused neileküsimustele ei anna tulemuseks veel kultuuriajalugu, vähemalt mitte sõna sügavamas tähenduses".
Mõisnik soovib, et talupoeg oleks tema moodi, jagaks maailmapilti, siis on lihtsam allutada. Eksisteerib vahe, hübriidne ruum. On vaheruum => kui ühel territooriumil on eri grupid (rahvus, seisus, keel), siis tegelikkus on mitmekesine, pole võimalik kultuuripilti üheselt ja naiivselt jälgida. Probleemid tekivad valitseva kultuuri kookonis, mis ei muutu kunagi. Määrdunud subjekt ja koopia, ei ole võimalik puhas koopia. Nt praktilisel tasandil tähendab, et kultuurivorme jäljendavast subjektist saab koomiline kuju. Totter väljanägemine tuletab mõisnikule meelde, et identiteedid on erinevad => kartus talupoja suhtes. Jäljendav objekt pole talupoeg ega mõisnik. Vahepealse ruumi indiviidid on selle maarahva seast, keda nimetatakse mõisarahvaks: kubjas, kilter, aidamees, lisaks ka mõisavalitseja ja kirjutaja => mõisniku otsesed käsualused, kes suhtlevad talurahvaga. Neid käsitletakse küla reeturitena. Teine suur rühm on
annaabi.ee 
