kalanduse ja mererööviga. Egeuse mere ümbruses ei tekkinud tugeva keskvõimuga suurriiki, vaid olid väikesemad iseseisvad kogukonnad (riigikesed, linnriigid), mis omavahel tihedalt suhtlesid. Saarte elanikke kaitses sissetungijate eest meri ja laevastik, mistõttu inimesed olid rahuarmastavamad ja kultuur muretuma alatooniga, kui mandril. Religiooni kohta arvatakse, et tegu oli viljakusekultusega. Ei esine uhkeid templeid. Jumalusi austati pühades hiites, mäetippudel ja kultusekoobastes. Esines ka väiksemaid kultuseruume. KÜKLAADIDE KUNST kuulub samuti sellesse kultuuriruumi. Sellest on vähe teada. Huvitavamaks pärandiks nende kultuurist on marmorist siledaks lihvitud, ülimalt lihtsustatud elegantsed inimfiguurid. (Värvijäljed osutavad, et olid algselt värvitud) KREETA KUNST ... on rõõmsameelne, siiras, meeleline ja värviküllane. Kreeta arhitektuuri mõjutas välisvaenlase puudumine. Tähtsamad saavutused olid suured ja keerulise põhiplaaniga lossid: Knossos
pärinevad väga iidsest ajast. Näiteks Mesopotaamia ja Egiptuse sõnnjumalad ja templivalvurid. Kõikjal Babüloonia, VäikeAasia ja Egiptuse kultuuripiirkonnas kohtame kaitsvate valvuritena inimpeaga sõnne või sõnnipeaga inimkujusid. Kreeta paleedes peeti sõnnivõitlusi. Kuid inimese ja sõnni kokkpõrke eesmärgiks ei olnud ilmselt vereohver, vaid see oli pigemini kultuslik vaatemäng. Kreetalased arvatavasti austasid oma jumalusi pühades hiites, mäetippudel ja kultusekoobastes. Taolistes kohtades on arheoloogid leidnud rikkalikke miniatuurseid ohvriande: kullast kaksikkirveid, sõnnipäid, savi ja marmoriidoleid, pitsatkive. Kuid me ei tea täpselt, kas usuti jumalust ennast viibivat pühades puudes või muutusid puud ainult jumaluse läheduse ja koha pühaduse sümboliks, umbes nagu küpressid praegustel Kreeka kalmistutel. Kreetal ei ole leitud ühtegi jumaluse pilt ega monumentaalkujutist, pole teada ühtegi suurt templit
on minose religiooni põhitunnus. See jätkus läbi Mükeene ja klassikalise Kreeka kristlikku aega välja. Epeiroses, Kreeka mandri äärmiselt mahajäänud osas, kus jäigalt vanadest traditsioonidest kinni peeti, eksisteeris veel ristiusu ajal Apolloni püha hiis. Seal talitas preestrinna, kes üksi templialale astuda võis, legendi järgi Delfi draakonist pärinevaid madusid. Kreetalased arvatavasti austasid oma jumalusi pühades hiites, mäetippudel ja kultusekoobastes. Taolistes kohtades on arheoloogid leidnud rikkalikke miniatuurseid ohvriande: kullast kaksikkirveid, sõnnipäid, savi- ja marmoriidoleid, pitsatkive. Kuid me ei tea täpselt, kas usuti jumalust ennast viibivat pühades puudes või muutusid puud ainult jumaluse läheduse ja koha pühaduse sümboliks, umbes nagu küpressid praegustel Kreeka kalmistutel. Kreetal ei ole leitud ühtegi jumaluse pilt- ega monumentaalkujutist, pole teada ühtegi suurt templit.
Vara-Minos III ajal kõrge tasemega pitsatid. Neil loomi, linde, stseene. Jätkus kiviesemete valmistamine. Kõrgetasemeline kuldesemete valmistamine, eriti kuldplekist ehted. Mitmesugused loomripatsid, lilled ja lehed. Ühiskond tugevalt autoritaarne. Kultus (pitsatitelt, freskodelt). Palju kujutatud kaksikkirveid ja sõnnisarvi. Puudusid eraldi templihooned; paleedes kultusega seotud ruume. Austasid oma jumalust peamiselt hiites, mäetippudel, kultusekoobastes. Ilmselt mingisugune emajumalus. Ka sõnnikuju seostatakse just ema- ja maajumalannaga. 2000/21001700 eKr Kesk-Minose kultuur. Kolm järku (IIII). Kreeta siis tihedasti asustatud, eriti ida- ja keskosa. Metallitöö arenes, käsitöö spetsialiseerus veelgi. Kerkis esile juhtiv ühiskonnakiht, kes rajas paleesid, püstitas kaitsetorne, haldas kaubitsemiskeskusi. Rahvas asus elama mingisse kesksesse maakohta. Nende linnade
annaabi.ee 
