P.Coelho "Alkeemiku" sisukokkuvõte
Poole
tunni pärast põrkas ta labidas millegi kõva vastu. Tunni aja pärast seisis tema ees
kirst vanade Hispaania kuldrahadega. Lisaks sellele vel vääriskive, punast ja
valgete sulgedega ehitud kuldmaske, kalliskividega raamitud ebajumalakujusid. See
oli sõjasaaks ühelt vallutusretkelt, mis juba ammu unustatud oli ja millest
vallutajad polnud oma lastele rääkinud. Ta võtis kotist Uurimi ja Tummimi ja pani
need kullakirstu. Need kaks kivi olid osa tema varandusest, sest tuletasid talle
meelde kuningat. Siis meenus talle, et peab minema Tarifasse ja andma
kümnendiku oma varandusest mustlasnaisele. Jälle tõusis tuul, see oli Idatuul, see
tuli Aafrikast. See tõi talle lõhna, mida poiss hästi tundis, ja ühe suudluse kaja, mis
jõudis poisi huulteni. Ta naeratas. Seda oli neiu teinud esimest korda. "Ma tulen
Fatima," ütles ta.